Seitsmekesi majas

Vitali Sjomini jutustus „Seitsmekesi majas” kujutab üht tavalist Nõukogude Liidu perekonda, kelle elu kulgeb kortermajas linnakeskkonnas, kus jagatud eluruumid, põlvkondade kooselu ja argipäevased rõõmud-mured moodustavad loo tuuma. Pealkirjas mainitud seitse inimest elavad ühes majapidamises – lapsed, vanemad ja vanavanemad –, mistõttu rõhk on eri põlvkondade suhetel ja nende omavahelistel kokkupõrgetel. Jutustuse keskmes on küll lapsed, kuid autor ei keskendu üksnes laste seiklustele, vaid avab ka vanemate ja vanematevanemate vaatenurki, andes edasi terve perekonna sisemise elu ja sidemete dünaamika.

Teos annab realistliku pildi nõukogude ajastu argipäevast, milles on palju harjumuspärast – tööle minek, kooliskäik, kodused kohustused –, kuid samal ajal toob autor esile inimlikkuse, üksteisemõistmise ja hoolivuse olulisuse. Lapsed, kelle mõtte- ja tundemaailm on jutustuses selgelt esile tõstetud, tegutsevad aktiivselt, unistavad, satuvad konflikti ja lepivad taas. Sjomin kujutab nende kaudu ka suuremaid teemasid, nagu kasvamine, vastutuse õppimine ning perekonna kui turvalise ja arendava keskkonna tähendus. Tekst ei ole sentimentaalne, vaid pigem vaoshoitud ja tähelepanelik igapäevaste detailide suhtes, mis toovad esile pereliikmete omavahelise sõltuvuse ja kiindumuse.

Vitali Sjomin (1916–1981) oli vene kirjanik ja stsenarist, kelle looming keskendus sageli laste maailmale, peresuhetele ja sotsiaalsetele väärtustele. Ta oli tuntud eelkõige oma laste- ja noorsoojutustuste kaudu, mida iseloomustas lihtne keel, kuid sügav mõistmine inimeste käitumismustrite suhtes. „Seitsmekesi majas” kuulub tema loomingu realistlikku ja kasvatust väärtustavasse poolde, sobides hästi lugemiseks nii noorematele kui ka täiskasvanutele, kes tunnevad huvi perekonnapsühholoogia ja nõukogude argielu kirjanduslike käsitluste vastu.