Tubased lapsed

Viivi Luige lasteraamat „Tubased lapsed“ koondab lühikesi, poeetilise alatooniga jutustusi, mille keskmes on linnalapsed oma igapäevases, tubases maailmas. Need lood ei räägi seiklustest metsas või maal, vaid väikestest avastustest, mõtetest ja mängudest, mis sünnivad kortermajade vahel, akna taga või lapse fantaasias. Iga lugu toob esile lapse maailma iseärasuse: selle, kuidas lihtsates asjades nähakse imet, kuidas igatsus, üksindus või rõõm võivad väljenduda väikestes tegudes ja sõnades. Luik suudab tabada lapse sisemaailma rahulikus, kaemuslikus toonis, mis loob tekstidele erilise atmosfääri.

„Tubased lapsed“ ei ole tüüpiline lasteraamat, kus sündmused kulgevad tempokalt ja lõbusalt. Siin kohtab pigem mõtisklusi, vaikseid tähelepanekuid ja sisemist rütmi, mis sobib tundlikule ja mõtlikule lugejale. Tegelasteks on enamasti lapsed, kelle tegevuspiirkond on piiratud — kodu, trepikoda, hoov —, kuid kelle kujutlusvõime kompenseerib füüsilise ruumi kitsust. Lood ei püüa õpetada ega meelelahutada, vaid avada lapsepilgu iseärasusi, mis võivad täiskasvanule jääda märkamatuks. Teemad, mida puudutatakse, ulatuvad argistest juhtumitest filosoofiliste küsimusteni, kuid jäävad alati lapsele mõistetavaks.

Viivi Luik on eesti kirjanduse üks tuntumaid autoreid, kelle loomingus on tihti kesksel kohal lapsepõlv, mälestused ja sisemaailma tajumine. Tema keel on täpne, tundlik ja rütmiline, sageli poeetiline ka proosas. „Tubased lapsed“ on varajane näide Luige võimest kirjutada lastele ilma neile järele andmata — ta usaldab noort lugejat, tema tähelepanuvõimet ja mõtlemissügavust. See raamat ei paku seiklusi välismaailmas, vaid rännakut sissepoole — lapse mõtetesse, unistustesse ja tähelepanekutesse, mis moodustavad omaette väikese, kuid tähendusliku universumi.