Hääl

„Hääl” on Viivi Luige kolmas luulekogu, mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas 1968. aastal. See kogu tähistab noore autori loomingulist küpsemist ja uue hääle leidmist eesti luules. Kui tema varasemates raamatutes domineerisid loodusepildid ja helgem meeleolu, siis „Hääles” lisandub tugevam sisemine pinge, mis seob kokku isikliku ja üldisema. Luuletustes on tunda ajastu rahutust ning otsingut, kuidas väljendada üksikisiku vastutust ja tõde. Kogu pealkiri osutabki luulele kui sisemise hääle kuulamisele ja selle edasiandmisele, olgu see siis argine, valulik või lootusrikas.

Kogumiku tekstides kerkivad esile nii urbanistlikud kujundid kui ka isiklikud läbielamised, mis loovad kontrasti traditsioonilisemale looduskesksusele. Luule on tihti vaba vormiga, rõhutades rütmi ja meeleolu pigem kui rangeid riime. Pidevalt korduvad motiivid, mis puudutavad üksindust, igatsust ja vastandust unistuste ning reaalsuse vahel. „Hääl” ongi kogumik, kus noor autor suudab oma sisemist rahutust ja otsinguid poeetilisse keelde valada, andes lugejale tunde, et tegemist ei ole pelgalt isikliku, vaid ka laiemalt põlvkondliku kogemuse peegeldamisega.

Viivi Luik (sündinud 1946) on eesti kirjanik ja luuletaja, kelle esikkogu „Pilvede püha” ilmus 1965. aastal. Talle järgnesid peagi „Taevaste tuul” ja „Lauludemüüja”, kuid just „Hääl” kinnistas ta üheks oluliseks nooreks luuletajaks, kelle loomingus on ühendatud tundlikkus ja terav maailmataju. Hiljem on Luik kirjutanud nii luulet kui ka romaane, näiteks „Seitsmes rahukevad” ja „Ajaloo ilu”, mis on tõlgetega pälvinud rahvusvahelist tunnustust. Tema varasem luule, sealhulgas „Hääl”, pakub aga väärtuslikku sissevaadet autori sisemisse kujunemisse ja eesti luule uuenduslikesse otsingutesse 1960. aastatel.