Tuhkatriinu

„Tuhkatriinu“ on rahvusvaheliselt tuntud muinasjutt, mis on aastasadade jooksul ilmunud eri variantides ja kohandustes. 2005. aastal kirjastuse Odamees välja antud versioon järgib klassikalist süžeed, kus noor, heatahtlik ja alandlik neiu elab koos kurja võõrasema ja kahe enesekeskse poolõega. Tüdrukut sunnitakse tegema kogu majapidamistööd ning teda koheldakse kui teenijat. Kui kuningas korraldab balli, et leida printsile kaasat, keelatakse Tuhkatriinul sinna minna, kuid üleloomulik sekkumine – haldjast ristiema – võimaldab tal osaleda ning vallutada printsi südame. Kaob ta aga enne südaööd, jättes maha klaassussi, mille abil prints ta hiljem üles otsib.

Selles väljaandes on muinasjutt esitatud lihtsas ja ladusas keeles, sobides ettelugemiseks ja iseseisvaks lugemiseks nooremale vanuserühmale. Illustratsioonid (kui need on kaasas) toetavad visuaalselt jutu atmosfääri ning aitavad noorel lugejal paremini mõista tegelasi ja olukordi. Loo temaatika – headuse, kannatlikkuse ja õiglustunde võidukäik – jääb keskseks sõnumiks. Tuhkatriinu lugu kannab edasi arusaama, et tõeline väärikus ja südamlikkus leiavad lõpuks tunnustuse, isegi kui neid varjutavad esialgu ülekohtu ja halastamatus. Lastele mõeldud versioonis on toon helge, pinged lahenevad õnnelikult ning moraalne sõnum jääb selgelt mõistetavaks.

Muinasjutt „Tuhkatriinu“ on tuntud paljudes kultuurides, kuid enim levinud on Charles Perrault’ ja vendade Grimmide versioonid. Perrault’ variant, mis sisaldab kuulsat klaassussi ja haldjast ristiema, on kõige laiemalt tuntud ja just seda järgitakse enamikes tänapäevastes väljaannetes. Tegu ei ole pelgalt lastekirjanduse klassikaga, vaid sümboolse lookskeemiga, mis on mõjutanud lugematuid ümberjutustusi, lavastusi ja ekraniseeringuid. Odamehe väljaanne asetub sellesse traditsiooni kui lihtsustatud, ent ajatult tähendusrikas variant ühest maailma tuntumast muinasjutust.