Kaameli silm

Kaameli silm on Tšõngõz Ajtmatovi jutustustekogumik, mis koondab mitmeid Kirgiisia külaellu ja steppi kinnituvaid lugusid. Kogumikus on muu hulgas jutustused Esimene õpetaja, Kaameli silm, Minu paplike punase pearätiga ja Džamilja, mille eest autorile anti Lenini preemia. Raamat ei jälgi üht pikka süžeed, vaid esitab eraldi lood, mida seob ühine ruum ja ajastu ning inimestele seatud ülesanne korraldada ümber maaelu. Lugeja liigub lugude kaudu väikestesse kolhoosidesse, mägede vahel asuvatesse asulatesse ja uute põldude rajamise paikadesse, kus tegelased õpivad toime tulema nii looduse oludega kui ka ühiskondlike muutustega.

Jutustused vaatlevad inimesi murdepunktides, kus traditsiooniline elukord põrkub hariduse, uute tööviiside ja kollektiivse korraldusega. Esimene õpetaja keskendub kirgiisi tüdrukute teele kooli ja näitab, kuidas haridus muudab nii perekondlikke suhteid kui ka külakogukonda. Kaameli silm toob esile noorte tööle suunamise uutele maadele ja näitab, kuidas füüsiline töö, vastutus ja esimesed tunded kujundavad noore inimese arusaama endast. Minu paplike punase pearätiga ja Džamilja seovad isiklikud suhted põllu- ja karjatööga, nii et armastus, sõprus ja kohusetunne kujunevad samas ruumis, kus tuleb täita plaanid ja taluda ilma. Nii moodustub kogumikust pilt maailmast, kus inimesed proovivad ühendada omaenda soove ja ametlikke ootusi.

Tšõngõz Ajtmatov oli kirgiisi päritolu nõukogude kirjanik, kelle loomingus on tähtsal kohal Kesk-Aasia külaelu ja suurte poliitiliste muutuste mõju tavalistele inimestele. Ta kirjutas nii jutustusi kui ka romaane, neist tuntumad on Džamilja, Ema põld, Hüvasti Gulsarõ ja Ja sajandist on pikem päev. Ajtmatovi teosed seovad sageli lihtsa jutustamisviisi, rahvapärimuse motiivid ja ühiskondliku temaatika, nii et argised olukorrad ja tööelu saavad laiemad tähendused. Kaameli silm asetub sellesse tervikusse kui kogumik, kus varasemasse loomingusse kuuluvad jutustused on koondatud ühtseks pildiks Kirgiisia nõukogude-aegsest argipäevast.