Õnn

Theodore Zeldini teos „Õnn“ ei käsitle teemat universaalse määratluse ega valemina, vaid vaatluse ja arutelu vormis. Autor uurib, kuidas inimesed eri aegadel ja kultuurides on mõtestanud seda, mida nad peavad õnneks. Selle asemel, et pakkuda valmis vastuseid või soovitusi, koondab raamat tähelepanekuid, näiteid ja mõttekäike, mis puudutavad inimelu mitmesuguseid aspekte — töö, armastus, üksindus, loovus, võim, aeg, mälu. Iga teema kaudu esitatakse küsimusi, mitte järeldusi, ning avatakse seoseid, mis jäävad sageli tavakäsitlustes märkamata. Zeldin ei käsitle õnne kui seisundit, vaid kui pidevat liikumist, suhtumist ja valikut.

Raamatusse põimitud lood ja arutlused pärinevad erinevatest allikatest – ajaloolistest tekstidest, elulugudest, filosoofilisest mõtteloost, igapäevastest olukordadest. Iga peatükk on üles ehitatud vaatluse põhimõttel: tähelepanek, millele järgneb küsimus või seos, mis suunab edasi järgmise teema juurde. Nii liigub tekst kindla narratiivita, kuid süsteemselt, luues mõtlemise ruumi. Õnn ei kujune siin lõpp-punktiks ega eesmärgiks, vaid peegelduseks sellest, kuidas inimesed suhestuvad iseenda ja teistega. Tugev rõhk on vestlusel – mitte ainult teistega, vaid ka iseendaga, kuna mitmes kohas rõhutab autor dialoogi kui võimalust mõista ja ümber hinnata elu tähendusi.

„Õnn“ ei ole praktiline käsiraamat ega empiiriline uuring. See on kogumik mõtteid, mis püüavad jälgida inimeste sisemisi liikumisi ja sotsiaalseid suhteid sellisel viisil, mis välistab lihtsustamise. Zeldini käsitlus keskendub kuulamisele, arutlemisele ja ruumi loomisele küsimustele, mida ei saa ega pruugi vastustega sulgeda. Raamat ei lõpeta arutelu, vaid jätkab seda lugeja sees.