Ülemlaul

„Ülemlaul” on Šolom Aleihhemi jutustus, mis toob lugejani loo noorest armastusest ja selle haprast, samas kirglikust olemusest. Teose keskmes on peategelase sisemine pinge ja südamevalu, mis seostub tema tundeid äratava Buziga. Lugu liigub läbi argiste hetkede, mille taustal avalduvad suured emotsioonid – igatsus, rõõm, kurbus ja lootusetus. Autor oskab edasi anda noore inimese segaseid ja vastuolulisi tundeid, muutes väikestest detailidest koosneva igapäevaelu sügava ja üldinimliku kogemuse peegelduseks.

Teos on kirjutatud intiimse ja vahetu tooniga, mis laseb lugejal samastuda minajutustaja tunnetega. Iga pilk, sõna ja vaikusehetk muutub jutustuses tähenduslikuks, näidates, kui suur võib olla esmapilgul lihtsa kiindumuse kaal. Aleihhem kujutab noorusarmastust ühtaegu õrna ja valuliku protsessina, milles leidub nii kergemeelsust kui ka sügavat sisemist heitlust. „Ülemlaul” haakub oma emotsionaalse intensiivsuse ja poeetilise väljendusega traditsiooniga, kus armastus on korraga nii lunastus kui ka katsumus.

Šolom Aleihhem (1859–1916), kodanikunimega Solomon Rabinovitš, oli juudi kirjanik, keda peetakse üheks jidišikeelse kirjanduse suurkujuks. Tema teosed kujutavad sageli väikelinnade inimeste elu, kus traagika ja koomika põimuvad erilise soojuse ja huumoriga. Aleihhemi looming on mõjutanud laialdaselt nii juudi kirjandust kui ka kogu maailmakirjandust – tema tegelaste seas on tuntud ka Tevje piimamees, kelle põhjal loodi hiljem muusikal „Fiddler on the Roof”. „Ülemlaul” näitab tema oskust anda universaalne mõõde kõige isiklikumatele kogemustele, muutes need ajatu väärtusega lugemiselamuseks.