Spartacus

„Spartacus” on Raffaello Giovagnoli ajalooline romaan, mis jutustab Vana-Roomas 1. sajandi eKr lõpus puhkenud orjade ülestõusust. Teos algab gladiaatorite mässust, mis tõusis esile areenidel võitlema sunnitud vangide ja sõjameeste seast. Nende hulka kuulusid eri rahvaste esindajad, kelle ainus võimalus ellu jääda oli verine võitlus rahvahulga meelelahutuseks. Kui Spartacus ülestõusu etteotsa asus, liitusid temaga mitte ainult gladiaatorid, vaid ka arvukad orjad ja vaesemad vaba kodanike kihid, kes olid rahulolematud oma elutingimustega.

Romaan keskendub Spartacuse isikule ja tema juhtimisvõimele. Autor kujutab teda kui meest, kelle julgus ja tahtejõud tõstsid ta mässu sümboliks. Spartacusest saab vabaduse ja väärikuse eest võitleja, kelle eeskuju sütitab rahvahulki, ent kelle tee viib paratamatult traagilise lõpuni, sest Rooma riigi jõud ja organiseeritus osutuvad ületamatuks. Giovagnoli ei kirjuta ülestõusust üksnes sõjalise sündmusena, vaid vaatleb ka selle moraalseid ja ühiskondlikke tagajärgi, tuues esile orjuse kui süsteemi ebaõigluse ning inimese vabaduse igatsuse.

Raffaello Giovagnoli (1838–1915) oli Itaalia arst, poliitik ja kirjanik. Tema teos „Spartacus”, mis ilmus esmakordselt 1874. aastal, tõi talle tuntuse just kui ajalooliste romaanide autorile. Giovagnoli looming peegeldab 19. sajandi Itaalia ühiskondlikke püüdlusi, eeskätt vabaduse ja iseseisvuse ideaale, mis haakusid hästi Spartacuse mässu sümboolikaga. Lisaks kirjanikutööle oli ta tegev arstina ning osales ka poliitikas, mis andis talle laia silmaringi ja tundlikkuse ühiskondlike teemade suhtes. „Spartacus” on jäänud tema kõige tuntumaks ja kestvamaks teoseks, millel on olnud oluline koht nii Itaalia kui ka maailma kirjanduses.