Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979-1980

„Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980” on Nikolai Baturini luulekogu, milles on koondatud talve ja vaikuse motiive käsitlevad tekstid. Luuletused on sündinud aastatel 1979–1980 ning annavad edasi autori kogemust ja sisemaailma, mis põimub põhjamaise looduse ja selle kargusega. Kogu pealkiri rõhutab vaikuse ja pooluse vastandlikkust ja ühtsust, viidates nii vaimsele kui ka looduslikule ruumile. Tekstides kordub motiiv talvest kui sisekaemuse ja ajutise tardumuse ajast, milles inimene peab leidma oma sisemise valguse ja tule hoidmise võimaluse. Nii saab luulekogust omamoodi eksistentsiaalne rännak vaikuse ja aja sügavusse.

Luuletustes on tunda nii intiimset kodusoojust kui ka looduse ülevat mõju. Näiteks „Kodukuma” toob esile väikese kodu ja selle valguse tähenduse keset avarust ja karmi loodust. Teos ühendab igapäevaselt tuttavaid elemente, nagu kodu ja tuli, kosmiliste kujunditega – kuu, lõputu talv ja vaikuse avarus. Selline kontrast annab luulele erilise pinge ja poeetilise jõu. Baturini keelekasutus on rikas ja kujundlik, sidudes detailse looduspildi filosoofilise mõtisklusega. Luulekogu loob tugeva meeleolu, kus talv ja vaikus pole pelgalt looduslikud nähtused, vaid sümbolid inimese sisemisele maailmale ja hingelistele pingetele.

Nikolai Baturin (1936–2019) oli eesti kirjanik ja luuletaja, kelle looming ulatus luulest proosa ja näidenditeni. Ta oli erilise maailmatunnetusega autor, keda huvitasid inimese ja looduse seosed, eksistentsiaalsed teemad ning piirilkud kogemused. Baturin pälvis oma loomingu eest mitmeid kirjandusauhindu ja oli Eesti Kirjanike Liidu liige. Tema luule ja proosa ühendavad poeetilise kujundlikkuse ja filosoofilise sügavuse, luues ainulaadse hääle eesti kirjanduses. „Poolusevaikus. Vaikusepoolus” on hea näide tema varasemast luulest, kus loodus, aeg ja vaikus muutuvad inimese siseelu peegliks.