Kui õnn saabub, paku talle istet

Mirjam Pressleri romaan „Kui õnn saabub, paku talle istet” käsitleb noore inimese kujunemislugu, mille keskmes on pinged perekonnas, koolielus ja isiklikus enesemääratluses. Loo peategelane on teismeline tüdruk, kes elab koos emaga ja tunnetab järjest süvenevat võõrandumist nii lähisuhetes kui ka igapäevases keskkonnas. Emotsionaalsele kaugusele lisandub sotsiaalne ebakindlus ning arusaam, et lähisuhetes puuduvad ühesed vastused ja selged piirid. Tekst kulgeb sisekaemuslikult, peegeldades noore inimese mõtteid, kahtlusi ja hetki, mil ta otsib tuge nii sõpradelt kui kirjandusest. Autor ei taotle lineaarset arengulugu, vaid laseb tegelasel liikuda läbi kogemuste, mis jäävad vahepealseteks, määratlematuteks, lõpetamata.

Romaan ei keskendu dramaatilistele sündmustele, vaid igapäevasele kulgemisele, milles küsimused identiteedist, kuuluvusest ja eneseväärtusest kerkivad väikeste olukordade kaudu. Kooli ja kodu vahelises pingeväljas kujuneb arusaam sellest, et turvatunne ei sõltu ainult teistest, vaid ka võimest märgata ja aktsepteerida muutusi. Tekstis esineb viiteid kirjandusele ja muusikale kui võimalusele väljuda oma kogemusest või anda sellele kuju. Õnne mõiste, mida pealkiri esile tõstab, ei tähenda siin ootamatut sündmust või pööret, vaid tasapisi kujunevat suutlikkust olla kohal, märgata hetki ning taluda ebamäärasust. Pressleri lähenemine ei rõhuta õpetlikkust, vaid jälgib, kuidas noore inimese maailmapilt laieneb, olles samal ajal täis katseid, katkestusi ja tõrkeid. Tegu on looga, kus sisemine liikumine toimub vaiksete nihketena, milles iga otsus on pigem küsimus kui vastus.