Üks, ei ühtki, tuhat tükki

„Üks, ei ühtki, tuhat tükki“ on Luigi Pirandello romaan, mis avab inimese identiteedi ja enesetunnetuse teema läbi peategelase kriisi. Loo keskmes on mees, kes satub ootamatusse olukorda, kui talle juhuslikult öeldakse, et ta nina on veidi naljakas. See väike tähelepanek vallandab temas suurema kahtluse, kas ta ise üldse teab, kes ta on, ja kuidas teda tegelikult nähakse. Sellest saab alguse eksistentsiaalne rännak, kus peategelane jõuab arusaamiseni, et igal inimesel on teiste silmis lugematu arv erinevaid „nägusid“, kuid iseenda jaoks võib ta olla hoopis keegi teine – või siis mitte keegi.

Romaan uurib, kuidas identiteet killustub ja hajub erinevate inimeste tajudes. Peategelane tajub end ühtaegu „ühena“ iseenda sees, „mittena“ teiste hinnangute valguses ja „tuhandena“ lugematutes rollides, mida ta teiste silmis kehastab. Pirandello käsitlus on satiiriline ja filosoofiline, tuues esile inimese traagilise komöödia: pideva vajaduse olla mõistetud ja samal ajal pideva võimetuse seda täielikult saavutada. Tekst on korraga teravmeelne ja valus, sest see paljastab sügava üksilduse, mis võib kaasneda inimese igatsusega leida oma „tõeline mina“.

Luigi Pirandello (1867–1936) oli Itaalia kirjanik ja näitekirjanik, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1934. aastal. Tema looming on tuntud eksistentsiaalsete ja psühholoogiliste teemade käsitlemise poolest, kus sageli põimuvad huumor ja traagika. Pirandello teosed, olgu romaanid või näidendid, seavad kahtluse alla inimese identiteedi ja tõe olemuse, näidates, kui habras on inimese enesemääratlus. „Üks, ei ühtki, tuhat tükki“ kuulub tema tähtsamate proosateoste hulka ja peegeldab hästi autori mõttemaailma, kus elu ise on ühtaegu koomiline ja traagiline näitemäng.