Jutustused 1889-1904

„Jutustused 1889–1904” koondab Lev Tolstoi hilisloomingu olulisemaid proosatekste, milles peegelduvad tema maailmavaatelised otsingud ja vaated inimesele, ühiskonnale ja moraalile. Kogumik sisaldab tuntud teoseid nagu „Kreutzeri sonaat”, „Saatan”, „Peremees ja sulane” ning „Isa Sergius”. Need jutustused avavad Tolstoi huvi inimese sisemaailma, eetiliste dilemmade ja religioossete küsimuste vastu, asetades tegelased olukordadesse, kus nad on sunnitud vastama oma südametunnistusele. Kogumiku tekstides on tunda nii kirjaniku kriitilist hoiakut ühiskondlike normide suhtes kui ka süvenemist inimese hingelisse võitlusse.

Kõik jutustused käsitlevad suuremal või vähemal määral inimliku eksistentsi põhiküsimusi – armastus ja iha („Kreutzeri sonaat”), võim ja kiusatus („Saatan”, „Isa Sergius”), omandi- ja vastutussuhted („Peremees ja sulane”), aga ka õiguse ja vale küsimus („Kellel on õigus?”, „Võltsitud kupong”). Tolstoi ei paku lihtsaid lahendusi, vaid näitab elu vastuolulisust ja inimese nõrkust, kuid ka tema võimalust jõuda sügavama tõeni. Autorile on iseloomulik, et ta põimib realistliku kujutuse filosoofilise ja religioosse arutlusega, luues nii lugusid, mis ulatuvad argisest sümboolse ja üldinimliku tasandini.

Lev Tolstoi (1828–1910) on vene kirjanduse üks suurimaid autoreid, kelle looming hõlmab nii monumentaalseid romaane nagu „Sõda ja rahu” ja „Anna Karenina” kui ka sügavalt mõtestatud jutustusi ja esseesid. 1880. aastate lõpust alates pöördus ta üha enam moraalsete ja religioossete küsimuste poole, mis kajastub ka selles kogumikus. Tolstoi hilisloomingus kerkib esile tema kriitika ühiskonna ja kiriku suhtes, aga samal ajal ka usk inimese sisemise uuestisünni võimalikkusesse. „Jutustused 1889–1904” annavad hea sissevaate sellesse ajajärku, mil kirjanik otsis vastuseid elu suurtele küsimustele ja väljendas neid lühivormis, mis mõjuvad sama jõuliselt kui tema romaanid.