Laevapoisid rohelisel ookeanil

Lennart Meri teos „Laevapoisid rohelisel ookeanil“ on tema esimene reisiraamat, mis ilmus 1961. aastal ja kujunes aluseks tema hilisemale tuntusele kui maailmakultuuri ja rahvastevaheliste seoste vahendaja. Raamat jutustab autori reisist mööda ookeane ja mereteid, sidudes noore maadeavastaja vahetud muljed laiema ajaloolise ja kultuurilise taustaga. Teos ühendab faktitäpse kirjelduslaadi ja poeetilise jutustuse, pakkudes lugejale nii teadmisi kaugetest paikadest kui ka isiklikke tähelepanekuid kohtumistest inimeste ja loodusega. Meri oskus luua piltlikke kirjeldusi annab tekstile elavuse, mis köidab ka tänapäeva lugejat.

Raamat ei ole pelgalt reisikiri, vaid ka kultuurilooline teos. Autor võrdleb nähtut ajalooallikate ja rahvapärimustega, otsib seoseid eri rahvaste mõtteviiside ja kommetega ning toob esile, kuidas kultuurid on üksteist mõjutanud. „Laevapoisid rohelisel ookeanil“ peegeldab Meri püüdu mõista maailma terviklikult – mitte ainult geograafiliste avastuste, vaid ka inimlike lugude ja kultuuriliste sidemete kaudu. Lugeja jaoks avaneb teos kui seikluslik rännak, mis viib kaugemale pelgast turismivaatest ja seob merereisi sügavamate arusaamadega inimkonna ühisest pärandist.

Lennart Meri (1929–2006) oli eesti kirjanik, filmimees, diplomaat ja riigimees, kellest sai hiljem Eesti Vabariigi president. Tema reisiraamatud ja dokumentaalfilmid, sealhulgas „Hõbevalge“, „Hõbevalgem“ ja „Tulemägede maale“, on kujundanud eestlaste ettekujutust oma rahva ja maailma ajaloost. „Laevapoisid rohelisel ookeanil“ märgib tema loometeel algust, kus ilmekas jutustamisoskus, avar kultuuriline silmaring ja sügav huvi rahvaste ja maade vastu lõid aluse tema hilisemale tunnustusele nii kirjaniku kui ka ühiskonnategelasena.