Minu lapsepõlve põiktänavad

„Minu lapsepõlve põiktänavad” on Juri Nagibini jutustustekogumik, mis toob esile kirjaniku isikliku ja mälestusliku poole. Tekstidesse põimitud lapsepõlvemälestused loovad pildi ühest ajast ja keskkonnast, kus inimeste saatused kujunesid sageli ootamatult ja vastuoluliselt. Kogumikus leiduvad lood, nagu „Maja nr. 7” ja „Majasõber”, kujutavad kodust atmosfääri ning suhteid, kus laps näeb ja tunnetab täiskasvanute maailma omal moel. Teised jutustused, näiteks „Esimene reis” või „Armastus ja lipp”, toovad sisse avaramat elukogemust, ühendades isikliku ja ühiskondliku tasandi.

Teose peatükid liigutavad lugejat kord läbi humoorikate, kord läbi valusate kogemuste. „Elu armsad vembud” ja „Melomaanid” pakuvad kergemat, igapäevaste juhtumite kaudu antud pilku, samas kui „Õudus” või „Vales suunas” osutavad lapse sisemisele ebakindlusele ja hirmudele. „Mu sõber truu, mu esimene sõber” ja „Võitmatu Arsenov” käsitlevad sõpruse ja truuduse teemat, rõhutades, kui olulised on inimsuhted kasvamise protsessis. Kogumik lõpeb tekstiga „Autorist”, mis seob jutustused tagasi nende loojaga ning loob tervikliku raamistiku kogu teosele. Nii koondub raamatusse pilt lapsepõlvest, millel on ühtaegu universaalne ja sügavalt isiklik mõõde.

Juri Nagibin (1920–1994) oli vene kirjanik ja stsenarist, kes on tuntud nii lühijuttude kui ka romaanide ja filmistsenaariumite autorina. Tema looming katab laia temaatikat, ulatudes sõjakirjandusest ja ajaloolistest jutustustest intiimsete, autobiograafiliste lugudeni. Nagibini tekstides on sageli esil detailne olustikupilt ning psühholoogiline süvenemine, mis muudab tema lood usutavaks ja inimlikuks. Kirjaniku töid on korduvalt ekraniseeritud, ta pälvis ka riiklikke kirjandusauhindu ning jäi nõukogude kirjanduspilti oluliseks autoriks, kelle isiklik hääl kõlab selgelt ka mälestuslikus kogumikus „Minu lapsepõlve põiktänavad”.