Jaapani meri, detsember

Juhan Smuuli raamat Jaapani meri, detsember on reisikiri ilmastikulaeva ekspeditsioonist Jaapani merele, kus autor liigub koos meeskonna ja teadlastega talvisele merele suunda võtnud laeval. Laev on korraga töökoht ja ajutine elupaik, mille kitsad kajutid, laboriruumid ja tekid loovad kindla rütmi: vahetused, vaatluspunktid, mõõtmised, logiraamatusse kantud andmed. Smuul jälgib, kuidas eri rahvusest ja eri ametitega inimesed harjuvad üksteisega, ja püüab kirja panna nii argiseid stseene kui ootamatuid pingehetki, mis tekivad, kui laev liigub tuulte ja jäävalli piiril. Reisikiri kuulub sarja Maailm ja mõnda ning avab ühe väikese lõigu toonase teadusliku meresõidu taustast.

Teos keskendub eelkõige kaasreisijate portreedele. Kapten, meteoroloogid, madrused ja kokk astuvad lavale lühikeste, kuid selgete visanditena, mille kaudu hakkab lugeja tajuma nii tööjaotust kui iseloomude omapära. Smuul jälgib, kuidas pikk meresõit toob esile inimeste tugevused ja nõrkused: üks räägib lakkamatult, teine vaikib, kolmas kasutab iga pausi kaartide ja raamatute seltsis. Oluline tegelane on ka meri ise, mille kohta autor kasutab kujundit Suur Hall ehk merenukrus, püüdes sõnastada väsimust ja seletamatut rahutust, mis pikalt kestvas ühesuguses päevas inimestele ligi hiilib. Vahele põimitud mõtisklused argielu, töö, hirmu ja koduigatsuse üle seovad ekspeditsiooni kogemuse laiemate küsimustega ja muudavad reisikirja millekski enamaks kui pelgaks marsruudi kirjelduseks.

Juhan Smuul oli eesti kirjanik, kelle loomingus on tähtsal kohal meri, saared ja reisimine. Lapsepõlv Muhu kandis ja kokkupuuted kalurite ning meremeestega andsid talle ainest, millele ta hiljem tagasi pöördus nii jutustustes, näidendites kui reisikirjades. Ta töötas ajakirjanduses, osales kirjandus- ja kultuurielu korraldamises ning kirjutas ridamisi tekste, milles ühendas vaatluse huumoritundega ja oskusega kuulata eri elualade inimesi. Jaapani meri, detsember on osa sellest reisikirjanduslikust liinist, kus ta vaatleb merd mitte üksnes looduspildina, vaid eelkõige kohana, mis paneb proovile inimese iseloomu, vastupidavuse ja oskuse teistega koos toimida.