Wilhelm Tell. Näidend viies vaatuses

Friedrich Schilleri „Wilhelm Tell“ on klassikaline viievõitmelises vormis näidend, mis ammutab ainest Šveitsi legendist rahvuskangelasest, kes astub vastu türanniale. Tegelaskujuks on vaba ja õiglane mees, kes keeldub kummardamast võõrvõimu sümboleid ning tõuseb relvitu rahva nimel rõhujate vastu. Näidendi keskmes on episood, kus Tell sunnitakse tulistama noolt oma poja peast – stseen, mis on saanud üheks lääne kultuuri võimsamaks motiiviks allumatusest ja isiklikust julgusest. Kuid teos ei piirdu ainult selle ühe legendiga, vaid avab Šveitsi mägikantonite vastuhaku laiemas poliitilises ja moraalses plaanis, kujutades inimeste valmisolekut iseseisvuse eest seista.

Schilleri tekst on klassikalise saksa kirjanduse üks olulisemaid, ühendades idealismi ja vabaduseihaluse, mis olid olulised valgustusajastu lõpul. „Wilhelm Tell“ kõneleb inimesest, kes ei allu vägivallale mitte kättemaksu pärast, vaid sügava eetilise veendumuse ajel. Draama toimib korraga nii isiklikul kui rahvuslikul tasandil: ühe mehe saatusest kasvab välja rahva vabadusvõitlus. Dialoogid on üles ehitatud retoorilisele täpsusele ja eetilisele pingele, viies publiku küsimusteni, mis puudutavad õiglust, vastuhakku ja ohvri tähendust. Schiller seob poeetilise vormi poliitilise sisuga, luues lavateose, mis kutsub üles moraalsele ärksusele.

Friedrich Schiller (1759–1805) oli saksa luuletaja, näitekirjanik ja filosoof, keda peetakse üheks saksa kirjanduse suurkujuks. Tema looming on tugevalt mõjutatud valgustusajastu ideaalidest ning keskendub sageli vabadusele, moraalile ja inimväärikusele. „Wilhelm Tell“ jäi tema viimaseks lõpetatud näidendiks, valminud vahetult enne autori surma. Eestis ilmus näidend 1923. aastal A. Haava kirjastuses ning on olnud pikka aega osa koolide ja teatrite repertuaarist. Teose kestvat tähendust kinnitab ka selle jätkuv lavastamine ning tõlgendamine eri kultuurilistes ja poliitilistes kontekstides.