Krahviproua Genoveva pihtimused

Endel Nirk esitleb oma teoses „Krahviproua Genoveva pihtimused” väljamõeldud memuaari, mille jutustajaks on salapärane krahviproua, kes avaneb lugejale ausa ja humoorika pihtimusena. Raamat on esitatud justkui ajaloolise käsikirja tõlkena, mille saksakeelsest originaalist on ümber pannud E. N. Hermelin — ilmselgelt kirjaniku pseudonüümne alter ego. Vormiliselt parodeerib ja samas austab teos 18. ja 19. sajandi memuaarikirjandust, pakkudes väljapeetud ja iroonilises keeles edasi antud elulugu, kus põimuvad romantilised, traagilised ja grotesksed elemendid. Peategelase värvikas elukäik ulatub kõrgseltskondlikest salongidest vaimsesse üksindusse, sisaldades seiklusi, reise ja pettumusi.

Teksti keel ja stiil on teadlikult vanamoodne ning imiteerib barokselt voolavat lauseehitust, mis ühtlasi loob distantsi ja paneb küsima, kuivõrd tõsiselt autor tahab, et lugeja seda kõike võtaks. Samas jääb Nirk truuks inimese siseelu kujutamisele — Genoveva eneseanalüüs ja teda ümbritseva maailma tajumine on oma vahelduvuses psühholoogiliselt usutav. Nõnda avanebki pilt naisest, kelle elu on olnud täis eksimusi, ootusi ja pettumusi, kuid kes jutustab neist kõigist justkui tagantjärele mõistvalt ja isegi lõbusalt. Raamat liigub ajas ja ruumis vabalt, pakkudes samas pidepunkte ajalooliste ja kultuuriliste viidete kaudu, mis annavad tekstile kihilisuse ja mängulisuse.

Endel Nirk (1925–2018) oli eesti kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal kirjanduse vormiline ja esteetiline uurimine. Tuntud oma mitmekesise stiilitunnetuse ja keelelise meisterlikkuse poolest, liikus ta kirjutajana sageli žanrite ja autoripositsioonide piiril. „Krahviproua Genoveva pihtimused” on näide tema oskusest mängida kirjanduslike konventsioonidega, kasutades huumorit, intertekstuaalsust ja pseudoajaloolist vormi, et luua ühtaegu vaimukas ja mõtlik teos inimese eksistentsi ja selle kirjeldamise piiridest.