Elektriseadmete ehituse eeskirjad

„Elektriseadmete ehituse eeskirjad“ on normatiivne käsiraamat, mis ilmus 1983. aastal kirjastuselt Valgus ning mille eesmärk on kehtestada tehnilised ja ohutusnõuded elektriseadmete projekteerimisele, ehitamisele ja paigaldamisele. Tegemist on standardiseeritud juhendmaterjaliga, mida kasutati laialdaselt nii insenertehnilises praktikas kui kutseõppes. Raamat kajastab nõukogudeaegset tehnilist regulatsiooni ning kooskõlastust NSV Liidu vastavate määrustega, olles kohandatud Eesti oludele ning elektrotehnilise süsteemi eripäradele. See sisaldab konkreetseid suuniseid eri pingetasemetel töötavate süsteemide ehituslike lahenduste, materjalide, maandussüsteemide ja kaitsemeetmete kohta.

Raamat on üles ehitatud loogilise struktuuriga, jagunedes peatükkideks vastavalt süsteemi osadele – alajaamad, juhtmestikud, elektrikilbid, maandus ja kaitseseadmed. Eraldi käsitletakse sisetööde ja väliobjektide erisusi, samuti nõudeid tootmishoonetele ja elamuehitusele. Suurt rõhku pannakse ohutusele: kirjeldatud on kaitseastmeid, lubatud kaugusi, isolatsiooninõudeid ning elektrilöögi eest kaitsmise meetodeid. Eeskirjad põhinevad tol ajal kehtinud standarditel ja arvestavad nii töökindlust kui tuleohutust. Lisaks tehnilistele detailidele sisaldab teos ka määratlusi ja skeemide kirjeldusi, mis toetavad nõuete mõistmist ning rakendamist praktikas.

„Elektriseadmete ehituse eeskirjad“ on koostatud spetsialistide, inseneride ja normatiivdokumentide alusel, teenides ühelt poolt elektritööde teostajate praktilisi vajadusi, teisalt koolitades spetsialiste täpse ja süsteemse lähenemise suunas. Kuigi teos on tänaseks aegunud ning asendunud uute rahvusvaheliste standarditega, on see jätkuvalt väärtuslik ajalooline allikas, mis annab ülevaate nõukogudeaegsest tehnilisest mõttelaadist ja regulatiivsete mehhanismide toimimisest insenerivaldkonnas. Raamat sobib ka uurijatele, kes tegelevad tehnoloogia ajaloo, elektrivõrkude arengu või ehitusnormide muutumise analüüsiga.