Mäeküla piimamees

„Mäeküla piimamees“ on Eduard Vilde üks hilisemaid ja küpsemaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1916. aastal. Romaan keskendub ühiskondlike suhete ja inimpsühholoogia uurimisele, erinedes seeläbi paljudest varasematest Vilde loomingust, kus rõhk oli rohkem sotsiaalsetel ja majanduslikel konfliktidel. Teose keskmes on manduv mõisnik von Kremer, kes tunnetab oma võimu kahanemist, kuid ei loobu seejuures oma egoistlikest nõudmistest. Kremeri ja talupoeg Prillupi vaheline kokkulepe – piimamehe koha loovutamine vastutasuks Prillupi naise Mari soosingu eest – loob raamatu peamise intriigi ning annab autorile võimaluse uurida inimlike kirgede, ahnuse ja alistumise tagamaid.

Romaani tugevuseks on eelkõige psühholoogiline sügavus. Vilde on siin eriti teravmeelselt jälginud, kuidas materiaalsed huvid ja moraalsed kompromissid põimuvad. Prillupi kuju on üks autori õnnestunumaid – ta on ühtaegu äratuntav oma ajastu vaese talupojana ja samas universaalselt inimlik tegelane, kelle sisemised heitlused mõjuvad aktuaalselt ka väljaspool konkreetset ajalooperioodi. Marit kehastab aga keerulises olukorras olevat naist, kelle tahte ja väärikuse hinnal toimivad meestevahelised kokkulepped. Teos ei ole pelgalt sotsiaalne romaan, vaid ka moraalne peegeldus, mis kutsub lugejat kaasa mõtlema võimu, vastutuse ja kompromisside üle.

Eduard Vilde (1865–1933) oli eesti kriitilise realismi suurkuju ja üks olulisemaid kirjandusklassikuid. Tema loomingusse kuuluvad nii ajaloolised romaanid, sotsiaalsed jutustused kui ka komöödiad, kuid „Mäeküla piimamees“ eristub psühholoogilise süvenemise poolest. Vilde on tuntud kui ühiskondlike probleemide terav vaagija, kuid selles romaanis lisandub talle senisest selgem huvi inimhinge sisemiste vastuolude vastu. Teos on jäänud püsima eesti kirjandusloos kui üks mõjusamaid ja enam käsitletud romaane, mida on tõlgendatud nii sotsiaalse tõeotsingu kui ka psühholoogilise analüüsi seisukohalt.