Kui Anija mehed Tallinnas käisid

Eduard Vilde romaan “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” on tema ajaloolise triloogia teine osa, mille avab “Mahtra sõda” ja lõpetab “Prohvet Maltsvet”. Kui esimene köide keskendus mõisa ja talupoegade suhetele ning kujutas põhjalikult Mahtra lahingu sündmusi, siis teine osa viib tegevuse Tallinna. Autor soovis näidata, milline oli 19. sajandi keskpaiga linnakodanluse ja aadelkonna vaheline suhe ning kuidas talupojaseisusest pärit eestlased olid leidnud tee linna käsitöölistena või teenijatena. Romaan annab sissevaate linnaellu, kus põrkuvad seisused, huvid ja arusaamad.

Teoses on olulisel kohal küsimus, kuidas linnarahvas, sealhulgas käsitöölised ja kaupmehed, suhtusid aadli omavolisse ja võimu kuritarvitamisse. Romaan toob esile, et saksa käsitööliste tsunftidesse pääsesid eestlased vaid raskustega ning et nende sotsiaalne tõus oli tihedalt seotud vastupanu ja visadusega. Lugu illustreerib ühiskonna kihistumist ja võimusuhteid, mis ulatusid ka linna tasandile. Anija meeste Tallinna-sõit saab sümboolseks episoodiks, näidates, kuidas talupoegade kogemus mõisate rõhumisest haakub linnakodanluse vahekordade ja pingeväljadega. Nii seob Vilde ajaloolise materjali ja ilukirjandusliku kujutuse, luues linnaromaani, mis täiendab triloogia tervikut.

Eduard Vilde (1865–1933) oli üks esimesi professionaalseid eesti kirjanikke ning kriitilise realismi rajaja meie kirjanduses. Tema loomingus on olulisel kohal ühiskonnakriitilised teemad, mis käsitlevad talurahva, linnakodanluse ja aadli suhteid. Vilde töötab põhjaliku ajaloolise taustaga, kuid annab sellele ilukirjandusliku vormi, luues tegelaste kaudu ajastutruu ja samas haarava pildi. Triloogia “Mahtra sõda”, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja “Prohvet Maltsvet” on üks tema tippsaavutusi, mis kujundas oluliselt eesti ajaloolise romaani traditsiooni ning jääb tänini väärtuslikuks lugemisvaraks.