Novelle ja jutustusi 1895-1903

„Novelle ja jutustusi 1895–1903“ on Anton Tšehhovi proosavalimik, mille andis 1963. aastal välja Eesti Riiklik Kirjastus. Kogumik koondab autori hilisloomingu tekste, mida peetakse tema jutustava proosa kõrghetkeks. Nendesse aastatesse jäävad mitmed Tšehhovi tuntuimad novellid ja jutustused, kus ta keskendub inimese siseilmale, igapäevaelu varjatud pingetele ja ajastu sotsiaalsetele probleemidele. Teosed on kirjutatud vaoshoitud, ent samas täpse ja detailse keelega, mis laseb esile kerkida inimlikele nõrkustele ja vastuoludele.

Sellesse perioodi kuuluvad lood väljendavad Tšehhovi oskust ühendada lühikeses vormis sügav psühholoogiline vaatlus ja realistlik miljöö. Ta kujutab väikese inimese elu koos selle lootuste, pettumuste ja vaikselt mööduva argipäevaga, milles peitub sageli traagiline mõõde. Tšehhovi jutustused on tuntud oma „avatud lõppude“ poolest, kus autor ei anna valmis lahendusi, vaid jätab lugejale ruumi kaasa mõelda. Just see võte on muutnud tema novellid ajatuteks ning teinud need klassikaks mitte ainult vene, vaid kogu maailma kirjanduses.

Anton Tšehhov (1860–1904) oli vene arst, novellist ja dramaturg, kelle looming mõjutas otsustavalt modernse proosa ja draama arengut. Ta lõi uue tüübi realistlikust novellist, kus pealtnäha tühistes detailides peitus inimelu sügavam tähendus. Tšehhovi jutustused ja näidendid on jätnud püsiva jälje kirjandusloos ning tema töödest on saanud inspiratsiooni paljud hilisemad kirjanikud ja dramaturgid. „Novelle ja jutustusi 1895–1903“ annab hea ülevaate tema küpse loomingu olemusest ja avab ukse tema psühholoogiliselt täpse ning inimlikult sooja maailma.