Võit 3. osa

Võit 3. osa lõpetab Aleksandr Tšakovski samanimelise poliitilise romaani. Teos liigub Teise maailmasõja viimastelt kuudelt Potsdami konverentsini, kus arutatakse sõjajärgse Euroopa piire ja mõjusfääre. Raamatu raamnarratiiv asub hilisemal ajal: 1975. aasta Helsingi nõupidamisel osalev nõukogude ajakirjanik jälgib rahvusvahelist kohtumist ja meenutab kolmkümmend aastat varasemaid läbirääkimisi. Nii põimib autor konverentsisaalide ametliku retoorika ja tagatubade vaiksemad vaidlused mälestustega rindest, liitlasriikide omavahelistest pingetest ning otsustest, mis sõja lõpliku kuju andsid. Eesti keeles vahendab seda osa August Saaremäe tõlge, mis hoiab alles venekeelse teksti tiheda poliitilise sõnavara ja ametliku kõnepruugi.

Kolmas raamat keskendub lahingute asemel sõjajärgse diplomaatia kulissidele, kus vastamisi on sotsialistlik ja kapitalistlik maailm. Tšakovski kujutab Stalinit, Churchilli, Trumani ja teisi otsustajaid pikkade dialoogide kaudu, toetudes dokumentaalsetele materjalidele ning rõhutades Nõukogude delegatsiooni järjekindlust ja enesekindlust. Lugeja liigub Potsdami avatud istungitelt kabinetikoosolekutele, kus kujunevad kompromissid, ähvardused ja tehingud territooriumide ning mõjusfääride üle, samal ajal kui lääneriigid paistavad autori vaates kahepalgsete partneritena. Nii seob see köide varasemates osades alustatud diplomaatide ja parteifunktsionäride liinid ning esitab võidu eelkõige poliitilise ja ideoloogilise saavutuse, mitte ainult sõjalise lõpptulemusena, mis annab teosele tiheda, tänapäeva lugejale aga selgelt ühepoolse ilme.

Aleksandr Tšakovski oli Nõukogude Venemaa kirjanik ja ajakirjanik, kes alustas Teise maailmasõja ajal rindekorrespondendina ning tõusis hiljem juhtivate kirjandusväljaannete peatoimetajaks. Tema tuntumad teosed on suured sõja- ja sõjajärgsed eeposed, eeskätt Leningradi blokaadi kujutav Blokaad ja poliitiline romaanitsükkel Võit, kus ta ühendab dokumentaalse materjali selgelt Nõukogude keskse ajalookäsitlusega. Tšakovski proosa on faktitihe ja dialoogikeskne, keskendudes pigem võimukoridoride sisepingetele kui individuaalsetele saatustele, ning tema teosed on ühtaegu nii ametliku ajaloonägemuse kandjad kui ka allikad, mis näitavad, kuidas nõukogude kirjandus püüdis sõja tähendust ja rahuaegset võimukorraldust lugeja teadvuses kinnistada.