Tõde ja õigus 1. osa

A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I osa on eesti kirjanduse üks kesksemaid teoseid, mis avab inimese eksistentsiaalse võitluse läbi maaharija ja talu rajaja silmade. Romaani tegevus toimub Kõrvemaa karmil ja viljatul maal, kus peategelane Andres alustab elu uues Vargamäe talus. Tema sihiks on saavutada õigus ja õnn läbi töö, aususe ja järjekindluse, kuid paratamatult põrkub ta kokku vastandlike jõududega – olgu nendeks loodus, inimesed või Andres enda sisemine vastuolu. Andres ja Pearu, kaks naabrit, esindavad erinevaid maailmavaateid ja inimtüüpe, kelle vahel kujuneb aastatepikkune konflikt, mis sümboliseerib laiemalt õiguse ja tõe otsinguid inimelus.

Romaani keskmes on küsimus, kas töökus ja visadus viivad tõelise õiguseni või kas elu saab üldse olla õiglane. Tammsaare kujutab talupoja elu mitte pelgalt realistliku ainestikuna, vaid kasutab seda eksistentsiaalse võitluse ja filosoofilise üldistuse taustana. Eepilise ulatusega teos põimib endas looduslähedust, isiklikku traagikat ja sotsiaalset kriitikat, olles samas tugev psühholoogiline romaan. Kujundirohke keel, karakterite sisemine areng ning vaidlused töö, usu ja õigluse üle loovad sügava ja mitmetasandilise lugemiskogemuse, mis on jäänud püsivalt eesti kirjandusruumi tuumaks.

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) oli eesti kirjanik, kelle loomingus avalduvad rahvuslikud, filosoofilised ja psühholoogilised teemad. „Tõde ja õigus” viieosaline romaanitsükkel on tema peateos, milles ta uurib inimese ja ühiskonna vahekorda eri tasanditel: töö, usk, haridus, armastus ja surm. I osa valmis 1926. aastal ja rajaneb paljuski Tammsaare enda lapsepõlve- ja noorukipõlvemälestustel, ent on tugevalt ümber töötatud kunstilisse vormi. Tammsaare loomingut iseloomustab elutunnetuse sügavus ja keeleline täpsus, mis on teinud temast eesti kirjanduse suurkuju ja rahvusliku enesemõtestamise tugitala.