Umbaknad

Ungari kirjaniku Zsuzsa Rabi jutustustekogumik „Umbaknad“ koosneb viiest loost, mis uurivad argielu tagant paiskuvaid inimlikke tundeid ja seisundeid. Pealtnäha lihtsates oludes elavate tegelaste kaudu tuuakse esile hingeraskusi, igatsusi ja sisemisi pingeid, mis ei pruugi alati leida väljendust sõnades või tegudes. Nii võibki kujund „umbaken“ sümboliseerida mitte ainult füüsilist piiratust, vaid ka inimese emotsionaalset eraldatust või maailmast võõrandumist. Tegelased on sageli vaiksed ja pealtnäha leplikud, ent nende sisemaailmas toimub pidev vastukaja kõigele, mida elu neile ette toob.

Rab loob pildi maailmast, kus sotsiaalsed rollid, traditsioonilised ootused ja isiklikud ihad satuvad vastasseisu. Mitmes loos kerkib esile naiste teema – olgu selleks emaduse vastuolud, abielu üheplaanilisus või nooruse ja vananemise vahelised pinged. Tekstid on üles ehitatud peene psühholoogilise tähelepanuga ning nende jutustamislaad on vaoshoitud, ent mitte külm. Sageli jäävad tegelaste soovid või lootused sõnastamata, ent ometi tajutavaks, justkui läbi poolläbipaistva aknaklaasi. Rab ei paku lihtsaid lahendusi ega moraalseid hinnanguid, vaid jääb truuks elulähedusele ja mitmetimõistetavusele.

Zsuzsa Rab (1930–2020) oli tunnustatud ungari proosakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt inimsuhete ja naisekogemuse kujutamisele. Tema teosed on sageli intiimsed, ent samas ühiskonnakriitilised, heites pilgu elu varjatud külgedele. Rab oskas tabada argisuses peituvat traagikat ja näidata, kuidas väikestest detailidest kasvavad välja keerulised sisemised protsessid. „Umbaknad“ on hea näide tema varasemast loomeperioodist, kus kujunes välja talle omane vaoshoitud, ent läbistav kirjutamislaad.