Muinasjutte

Zacharias Topeliuse kogumik „Muinasjutte“ sisaldab valiku autori lühilugusid, mis kuuluvad Põhjamaade muinasjutu- ja allegoorilise kirjanduse traditsiooni. Tekstid on kirjutatud 19. sajandi lõpukümnenditel ning kannavad ajastu maailmatunnetuse ja väärtuskäsitluse jälge. Jutud on esitatud lihtsas, kuid tähendusrikkas vormis, kus sündmustik on tihti seotud looduse, aastaaegade või argiste olukordadega, mis satuvad ootamatutesse pööretesse. Peategelasteks on sageli lapsed, loomad või kehastatud loodusjõud, kelle käitumise kaudu avanevad mitmekihilised suhted ja väärtused.

Topeliuse muinasjutud ei keskendu üksnes meelelahutusele ega kiirele süžeearengule, vaid loovad ruumi mõtisklemiseks ja vaikseks jälgimiseks. Lood sisaldavad elemente, mis ühendavad kristliku maailmapildi, rahvajutu motiivid ja tollase kasvatuseetika, kuid jäävad samas keeleliselt ligipääsetavaks ka tänapäevasele lugejale. Mitmes jutus tõusevad esile teemad nagu headuse ja halastuse väärtus, aja ja looduse ringkäik, samuti õiglus ja kannatlikkus. Sümboolne tase ei suru end peale, vaid ilmneb detailide, korduste ja valikute kaudu.

Käesolev kogumik esitab valiku, mis sobib ettelugemiseks, iseseisvaks lugemiseks ja ka järelemõtlemiseks. Lood on oma pikkuselt varieeruvad, kuid ülesehitus on läbivalt selge ja struktuurilt klassikaline. Topeliuse muinasjuttude maailm ei ole pelgalt fantaasiaruumi loomine, vaid peegeldus eluoludest ja moraalsetest küsimustest, mis olid olulised autori kaasaegses ühiskonnas ja jäävad tõlgendatavaks ka hiljem.