Kes teisele hauda kaevab

Romaan Kes teisele hauda kaevab toob taas pildile advokaat Thóra Gudmundsdóttiri, kelle töö algab näiliselt tsiviilvaidlusena. Hotellipidaja Jónas Júliusson palub abi, sest värskelt ostetud kinnistul esinevat tema väitel varjatud viga: hoones kummitab. Õigusliku hinnangu otsimine põimub peagi kuriteoga, kui lähedasel rannal leitakse tapetuna hotelliga seotud noor arhitekt Birna Halldórsdóttir ning kahtlus langeb esimeses järjekorras Jónasele. Teos hoiab tegevuse keskmes tõendite tasandi: kinnistu ajalugu, dokumentide jäljed, tunnistajate omavahel vastu rääkivad ütlused ja esmapilgul juhuslikud detailid, mis hakkavad korduma. Lugeja näeb, kuidas eri ajakihtidest pärit sündmused — Teise maailmasõja aegsed episoodid, kohalikud vaikimised, poliitilised sidemed — tõmbuvad ühele joonele ja muudavad algse “kummituse” käsitluse uurimisküsimuseks selle kohta, mida minevik ruumis varjab.

Raamat liigub peatükkidena, mis vaheldavad juriidilise vaidluse samme ja kriminaaljuurdluse kontrollpunkte. Thóra kaalub iga hüpoteesi koos meeskonnaga ning kontrollib seda dokumentide, paigavaatluse ja isikute seoste kaudu. Hotell, rannaäär ja vanad hooned moodustavad ruumi, kus väikeste nihestustega esemed ja märkmed — võtmed, plaanid, nimekirjad — juhatavad järgmise sammuni. Teose pinge ei sünni üleloomulikust, vaid sellest, kas ruum ja tekstid annavad üheselt loetava vastuse. Lahendus asetab kõrvuti motiivi, võimaluse ja ligipääsu; mineviku varjatud teod saavad nähtavaks, sest keegi on neid hoidnud kohaliku vaikimise ja võrgustike toel. Nii kujuneb teekond, kus tsiviilõiguslik vaidlus “varjatud vea” üle asendub küsimusega, millise tõe kinnistu tegelikult peidab ning kuidas seda tõestada.

Yrsa Sigurđardóttir on Islandi prosaist, kelle krimiromaanide keskmes on korduvalt advokaat Thóra Gudmundsdóttir. Autor kasutab uurimisloogikat, mis seob argised detailid õigusliku ja kriminaalse menetluse sammudega. Tema taust insenerina toetab täpset tööjärge: ta kirjeldab ruumi, dokumenti ja ajajoont nii, et lugeja saab kontrollida hüpoteese ilma kõrvalise ilustamiseta. Sigurđardóttir on kirjutanud ka lasteraamatuid, kuid Thóra-sari on tema tuntumaid ettevõtmisi. Selles romaanis on fookuses töökord, mille järgi väide sünnib allikast ja asukohast: kirje kinnistusraamatus, lause protokollis, kulunud rada ukse ja trepi vahel. Selline meetod hoiab loo selge ja kontrollitava ning teeb peategelasest uurija, kes eelistab oletusele tõendit ja käsitleb iga stseeni kui tööülesannet, millel on algus, vahendid ja tulemus.