Ungelo tare. Sõtkastest ja väikekosklast-ungelost Lapimaal

Yrjö Kokko teos „Ungelo tare. Sõtkastest ja väikekosklast-ungelost Lapimaal“ on poeetiline loodusraamat, milles autor ühendab teadusliku täpsuse sügava emotsionaalse ja esteetilise tundlikkusega. Raamat keskendub põhjalikult kahe arktilise veelinnuliigi – sõtka ja väikekoskla ehk ungelokese – eluviisile, pesitsemisele ja ellujäämisvõtetele Lapimaa metsikutes vetes ja rannikualadel. Kokko ei kirjuta üksnes lindudest kui bioloogilistest olenditest, vaid käsitleb neid kui osa laiemast looduse rütmist ja põhjala vaimust, põimides teksti sisse rahvalikke nimetusi, kohapärimusi ja omaenda vaatluspäevikute jooni.

Autor viib lugeja kaasa aeglasesse, kuid tähelepanelikku vaatlemise maailma – kus iga lend, pesaehitus või lindude suhtlus peegeldab isemoodi ilu ja rütmi. Kirjeldused on detailirohked, ent mitte kuivalt tehnilised, vaid elavad ja maheda rütmiga, mis sobib kokku põhjala looduse vaikse hingamisega. „Ungelo tare“ ei ole ainult ornitoloogiline ülevaade, vaid ka kultuuriline ja eetiline mõtisklus inimese ja looduse suhte üle. Kokko tõstab esile habrast tasakaalu, millele põhineb arktiline eluring, ja kutsub lugejat üles loodust mitte ainult vaatlema, vaid ka kaitsma ja väärtustama selle omapära.

Yrjö Kokko (1903–1977) oli soome kirjanik, arst ja loodusvaatleja, kelle loomingus on kesksel kohal Põhjala loodus, eelkõige Lapimaa maastikud ja linnustik. Teda on peetud üheks varajaseks looduskaitselise mõtte edendajaks Soomes, ja tema kirjutised on mõjutanud mitme põlvkonna lugejaid looma sügavat sidet ümbritseva keskkonnaga. „Ungelo tare“ kuulub tema kaunimate loodusraamatute hulka ning selle eestikeelne väljaanne rikastas 1970. aastate eestikeelset loodusproosat, pakkudes harukordset võimalust süveneda tundlikult ja mõtestatult kirjutatud põhjamaise looduse peensustesse.