Armutud legendid

Kogumik koondab Wolfgang Hildesheimeri lühivormid, mis lõikavad igapäevasest keelest välja nihke ja lasevad sellel moodustada uue, kuivalt loogilise reaalsuse. Novellid käivituvad väikestest lähte-eeldustest – ametinimetus, harjumus, kuulujutt – ja viivad need lõpuni nagu laborikatse: kui eeldus jääb jõusse, siis milleni jõuab järeldus? Lood vahetavad registrit satiiri, parabooli ja dokumentaalsuse imitatsiooni vahel; kord demonteeritakse kunstiringkonna eneseküllane kõnepruuk, kord päheõpitud maailmaparanduse laused, kord argine „mõistlikkus”, mis õigustab ebamõistlikku. Punkti paneb sageli kuiv konstateering, mitte efektne lööklause. Nõnda sünnib legendide sari, mille „armutus” ei tähenda kõlvatut naeru, vaid täpsust: jutt jätab kõrvale lahtise kaastunde ja püsib järelduse juures, isegi kui see on ebamugav. Kogumiku rütm on napp, lõigud on lühikesed ja dialoogis kasutatakse teadlikult stereotüüpe, et näidata, kuidas fraas hakkab inimest juhtima, mitte vastupidi.

Raamat toimib ühtaegu ajastu- ja vormiuuringuna. Sõjajärgse kultuurielu „kombekoodi” valgustatakse kõrvalteede kaudu: enesereklaami nõksud, autoriteedi jutupunktid, loenguliku tooni turvalisus, mis katab sisutühjust. Teos ei kinnita moraali, vaid jätab töö lugejale: millal muutub täpne definitsioon suitsukatseks, millal lülitub iroonia kaitseks, millal vajub „terve mõistus” tühjaks vormeliks. Juttude ülesehitus kasutab pseudo-viiteid, akadeemilise stiili paroodiat ja „ametliku” kõne protokolli; sealt kasvab mõõdukas grotesk, kus inimlik soov olla tähtis või õigesti ütleja avaneb omaenda loogika järgi. Nii hoiab kogumik fookuse keelel kui tööriistal: kui lausest saab korduskasutatav mall, hakkab see tootma tegelikkust, mida see väidab üksnes kirjeldavat.

Wolfgang Hildesheimer oli saksa-šveitsi taustaga kirjanik ja kunstnik, kelle proosa ja näidendid on seotud modernistliku lühivormi ning täpse, majandusliku stiiliga. Ta liikus varakult Group 47 ringis, pidas oluliseks keele kontrolli ja kujundi distsipliini ning avaldas nii jutukogusid kui ka esseistikat. Hilisemates teostes jätkub sama võte: vorm toob välja hoiakute kulunud kohad, jutt nihutab fraasi üle piiri ja laseb sel paljastada oma tühimiku. Hildesheimeri lühivorm ei ehita karakteripsühholoogiat ega paku realistlikku maailma „seestpoolt”, vaid uurib lauset kui struktuuri, mille abil inimene end ja teisi korraldab. Seetõttu jääb kogumiku mõju kestma ka pärast viimast lehekülge: loetakse üle omaenda lauseid ja vaadatakse, millest need on tehtud.