Ukse taga. Näidend ja proosat

Wolfgang Borcherti kogumik „Ukse taga. Näidend ja proosat” toob lugejani ühe Teise maailmasõja järgses Saksamaal enim tähelepanu pälvinud kirjaniku lühikese, kuid mõjuvõimsa loomingu. Kogumiku keskmes on ühenäidendiline teos „Ukse taga” („Draußen vor der Tür”), mille peategelane Beckmann naaseb sõjast, kuid ei leia enam kohta ei kodus, ühiskonnas ega iseendas. Teda ootab ees vaimne ja füüsiline üksindus, mis väljendub nii sürreaalsetes vestlustes kui ka suletud ustes, mille taha ta jääb – sümbolina rahuaja ühiskonna võimetusest ja soovimatusest endise sõduri kogemust aktsepteerida.

Lisaks näidendile sisaldab kogumik mitmeid Borcherti lühijutte, mis kujutavad argiseid, ent samas traagilisi hetki sõjajärgsetes oludes. Tegelased on sageli lihtsad inimesed – ema, sõdur, laps, vanamees –, kelle elu on moonutanud sõda ja kelle tulevik on ebakindel. Borcherti keel on napp ja vahetu, tema stiilil on kuulda ekspressionismi järelmõjusid, kuid see on puhastatud igasugusest liialusest. Tema proosas puudub sentimentaalsus, ent igas tekstis peitub sügav inimlik kaastunne. Ka kõige lühemad lood kannavad tugevat eetilist laengut ja eksistentsiaalset pinget.

Wolfgang Borchert (1921–1947) elas vaid 26 aastat, ent jõudis selle aja jooksul luua unustamatu panuse saksa kirjandusse. Tema looming sündis vahetult pärast sõda ja selle mõju all, olles kirjutatud sageli haiglavoodis või ränga tervisliku seisundi kiuste. Ta kuulub niinimetatud „Trümmerliteratur’i” ehk rusukirjanduse autorite hulka, kelle looming püüab sõja järel analüüsida eksistentsi, süüd ja vastutust. „Ukse taga” on tema kuulsaim teos, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mille mõju ulatub kaugele väljapoole oma ajastut. Eesti keeles ilmunud kogumik annab põhjaliku ülevaate tema lühikesest, ent intensiivsest loomingulisest pärandist.