Eesti köökk. Lühipoeem kolme söögipausiga

Wimbergi „Eesti köökk. Lühipoeem kolme söögipausiga” on žanri piire nihutav teos, mis ühendab luule, proosa ja kultuurikommentaari üheks isikupäraseks tervikuks. Tegemist on lühipoheemiga, mille pealkiri mängib nii sõnaga „köök” kui ka keelelisel tasandil „köögi” ja „kõõgi” vahelise tähendusväljaga, viidates ühtaegu toidule, keelele ja argisele elutunnetusele. Kolme „söögipausi” kaudu joonistub välja poeetiline päev või elulõik, kus söömine, mõtisklemine ja ühiskondlikud vihjed sulanduvad kujundlikuks, kohati irooniliseks, ent alati tähelepanelikuks pilguks Eesti argireaalsusele.

Tekst kõneleb läbi keelemängude ja vahetu kõnepruugi, tuues lugejani tükikesi igapäevastest olukordadest, dialoogikatketest ja mõttelistest seostest, mida autor ühendab vabavärsilisse rütmi. Toidutemaatika ei piirdu kulinaarsete kirjeldustega, vaid on pigem raam, mille sees käsitletakse isiklikku ja kollektiivset identiteeti – mida süüakse, kuidas räägitakse, kellele ja millal. Eesti köök kui motiiv muutub sotsiaalseks sümboliks, mille kaudu avatakse meie harjumusi, väärtusi ja ajalugu. Pausideks jagatud struktuur annab tekstile lisaks poeetilisele rütmile ka praktilise, peaaegu dramatiseeritud ülesehituse.

Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, on eesti kirjanik, kelle looming ulatub luulest ja proosast kriitika ning publitsistikani. Tema tekstidele on iseloomulik keeleline leidlikkus, rahvalikkuse ja intellektuaalsuse põimumine ning julgus käsitleda aktuaalseid või tabuks peetud teemasid vahetu ja tihti iroonilise tooniga. „Eesti köökk” järgib Wimbergi varasemat stiili, kuid lisab sellele veelgi kontsentreerituma vormi ja kompositsioonilise mängulisuse. See on teos, mis ei vaja pikka sisseelamist, ent pakub rohkelt kihte neile, kes oskavad ja tahavad lugeda ridade vahelt ning maitseainete tagant.