Viimased draamad, poeemid, sonetid ja luuletused

Viimased draamad, poeemid, sonetid ja luuletused lõpetab William Shakespearei kogutud teoste seitsmeköitelise eestikeelse väljaande ning koondab tema hilise loomingu eri tahud ühe kaane alla. Köites on neli nn hilist romantilist draamat Pericles, Cymbeline, Talvemuinasjutt ja Torm, mille tegevus liigub õukondade, merereiside ja perekondade lahknemise ning taasühinemise vahel. Need näidendid seovad traagilisi kaotusi lepituse, ime ja andestuse motiividega, nii et lõpptulemus ei ole mitte häving, vaid raskuste kaudu saavutatud uus algus. Sama köide pakub lugejale Shakespearei poeetilist poolt, mis asetab kõrvale proosaliselt argise vaatenurga ning keskendub isiklike ja ajalooliste saatuste kujutamisele värsimõõdus.

Teise telje moodustavad kaks varajast eepilist poeemi Venus ja Adonis ning Lucretia, mille kaudu autor uurib iha, vägivalla ja au haavatavust. Neile järgnevad sonetid ja muud luuletused, kus kordub mõtisklus aja kulust, ilu ja armastuse mööduvusest, loomingulisest kadedusest ning luuletaja suhtest oma aupaistet kandvate või seda hägustavate adressaatidega. Köide on ühtaegu värav nii hiliste näidendite kui kogu lüürilise pärandi juurde, sest loob eesti keeles sidusa terviku, kus draamad, pikemad narratiivsed poeemid ja lüürika toetavad üksteist temaatiliselt. Eesti tõlke on loonud Jaan Kross, Georg Meri ja Harald Rajamets, kelle töö seob kõnekeele ja varauusaja kujundikeele nii, et tekst püsib esitatav nii laval kui häälega ettelugemisel.

William Shakespeare oli 16.–17. sajandi Inglise näitekirjanik ja poeet, kes sündis Stratford-upon-Avonis ning tegutses näitleja ja dramaturgina Londoni teatritrupis Kings Men. Tema looming hõlmab komöödiaid, ajaloodraamasid, tragöödiaid ning luulekogusid, mis on kujundanud Euroopa ja maailma teatrikeele arusaama konfliktist, karakterist ja dialoogist. Shakespearei teosed on tõlgitud enamikku maailma keeltesse ning tema näidendeid mängitakse tänapäevalgi sagedamini kui ühegi teise dramaturgi omi. Hilised romantilised draamad ja luule, mida see köide esindab, kuuluvad tema loomingu viimasesse etappi, kus varasemate tragöödiate teravus põimub lepituse ja ime motiiviga ning annab märku autori huvist inimese sisemise muutumise, mitte ainult välise sündmuse vastu.