Hamlet

„Hamlet” on William Shakespeare’i värsstragöödia, mis jutustab Taani printsi kättemaksust oma isa mõrtsukale. Teose aluseks on XII sajandi Taani kroonika lugu prints Amlethist, kelle isa tapab trooni pärast tema enda vend. Shakespeare võttis selle ajaloolise ainese ja lõi sellest ühe maailma kirjandusloo kõige mõjukama näidendi, kus kättemaksu ja õiguse otsingud põimuvad eksistentsiaalsete küsimustega elu ja surma üle. Loo keskmes on prints Hamlet, kelle kõhklused, kõnelused ja otsused on muutunud sümboliks inimese sisemisele võitlusele.

Tragöödia käsitleb sügavuti võimu, truuduse ja reetmise teemasid. Kuriteoga võimule tõusnud kuningas Claudius on kehastus valitsejast, kelle võim põhineb pettusel, samas kui Hamlet kehastab õiglust ja kõlbelist kohust. Lugu ei piirdu siiski poliitilise intriigiga, vaid avab ka armastuse ja sõpruse hapruse, hullumeelsuse piirid ning elu mööduvuse tunnetuse. Teos on kuulus oma monoloogide poolest, milles Hamlet arutleb inimolemuse ja surma paratamatuse üle. Shakespeare seob traagilised sündmused poeetilise keele ja universaalsete mõtisklustega, muutes „Hamleti” ajatu väärtusega näidendiks.

William Shakespeare (1564–1616) oli inglise näitekirjanik ja poeet, keda peetakse maailma kirjandusloo suurkujuks. Tema looming hõlmab tragöödiaid, komöödiaid ja ajaloodraamasid, milles ta uuris inimloomuse eri tahke. „Hamlet” on tema tuntuim tragöödia, mida on lavastatud lugematuid kordi ja tõlgitud kõikidesse suurematesse keeltesse. Shakespeare’i näidendid on mõjutanud kogu lääne kultuuri ja nende teemad – armastus, reetmine, võim, surm ja eksistentsiaalsed küsimused – kõnetavad inimesi läbi sajandite. „Hamleti” puhul on see mõju eriti ilmne, sest teosest on saanud sümbol inimese sisemisest kõhklusest ja tõe otsingust.