Henry Esmondi … elulugu

Henry Esmondi, tema majesteedi kuninganna Anna sõjaväe koloneli elulugu on William Makepeace Thackeray ajalooline romaan, mille jutustajaks on peategelane ise. Esmond räägib oma elust inglise aadliperekonna juures, lapsepõlvest Castlewoodi mõisas kuni teenimiseni kuninganna Anna armees. Lugeja liigub koos temaga läbi Inglismaa koduste kriiside ja väliste sõdade, taustaks troonipäriluse vaidlused, jakobiitlikud vandenõud ja õukonna intriigid. Teos seob perekonnadraama ja poliitilise aine: Esmondi suhe kasvatajate ja lordide perekonnaga põimub vaidlustega truuduse, aukoodeksi ja usuliste lõhede üle. Nii kujuneb raamatuks, kus üks mees vaatab tagasi oma elukäigule ja ühtlasi oma maa muutumisele.

Romaan on üles ehitatud mälestustena, mis annavad hääle ülemkihist pärit, ent sisemiselt kõhklevatele tegelastele. Esmondi jutustus liigub lahinguväljadelt Londonisse, klubidesse ja salongidesse, kus poliitilised valikud otsustatakse sageli perekondlike sidemete ja erahuvi järgi. Thackeray näitab, kuidas soost ja nimest tulenev enesestmõistetav kindlus hakkab murduma, kui mängu tulevad tundmatu päritolu lapsed, mitmetimõistetav au ja järsk meelemuutus õukonnas. Armastuslood, perekonnasisene rivaliteet ja sõprussuhted on tihedalt seotud küsimusega, kellele kuulub lojaalsus – kas valitsejale, dünastiale, usukonnale või isiklikule südametunnistusele. Ajastu stiili järele aimav keelekasutus ja aeglane, kuid järjekindel kulg rõhutavad, et tegu ei ole ainult seiklusliku looga, vaid ka katse kujutada tervet ajastut ühe inimese pilgu läbi.

William Makepeace Thackeray oli inglise proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle nimi seostub eelkõige satiiriliste ühiskonnaromaanidega. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad näiteks Vanity Fair ja Pendennis, kus ta uurib viktoriaanliku keskklassi kommetevaesid ning edu ja läbikukkumise mehhanisme. Henry Esmondi puhul pöördus Thackeray varasemast kaasajast tagasi varasema sajandi aine juurde, kuid säilitas kriitilise hoiaku võimu, jõukuse ja seisuse eesõiguste suhtes. Tema loomingus on tähtsal kohal jutustaja hääl, iroonia ja tähelepanu detailidele, mis paljastavad inimeste tõelised motiivid. Henry Esmondi romaan asetub sellesse tervikpilti kui ajalooline kõrvalepõige, mis kasutab mineviku dekoratsiooni, et kõnelda aususest, truudusest ja ajaloo juhuslikust käigust.