Ainult koos tütrega

Raamat kujutab ema ja tütre katset pääseda olukorrast, mis tekib pärast lühikeseks plaanitud perereisi muutumist sunniviibimiseks. Käsitlus algab argisest algusest, kus kodune rütm vahetub võõra kultuuri, keele ja perekorra reeglite vastu. Peategelane kirjeldab, kuidas lubadused, paberid ja sugulaste surve loovad olukorra, milles väljasõit ei ole enam tema enda otsustada. Lugu liigub samm-sammult: kodused vaidlused, kohtumised ametnikega, reeglid naistele, usulised kombed, järelevalve ning kasvav arusaam, et tagasitee sõltub vahendajatest ja salajastest kokkulepetest. Tütar on pidevalt pildi sees, nii et iga otsus mõõdetakse kahes plaanis: täiskasvanu vastutus ja lapse vajadus, millele ei tohi teel järele anda.

Teos hoiab pinget ilma kunstlike võteteta: peatükid dokumenteerivad igapäevaseid ülesandeid, mis muutuvad takistusteks – raha liikumine, kontaktide hoidmine, kutse ja loa vahe, piiriületuse kord. Lugeja saab skeemi, mille järgi mõista, millal on turvaline liikuda, millal tuleb oodata, millal tuleb loobuda mõnest mugavusest, et mitte äratada tähelepanu. Kirjeldused smugeldajatega peetavatest läbirääkimistest, mägede ületamise riskidest ning lapse kaitsmiseks tehtud valikutest seovad kokku emotsionaalse ja praktilise tasandi. Raamat ei ehita kangelasmüüti, vaid näitab tarvilikke samme: kuidas koguda infot, kuidas testida lubadusi, kuidas planeerida alternatiive. Nii muutub isiklik lugu ka kaardiks, mis selgitab, miks mõni tee avaneb ja teine suletakse.

Kogumik on kirjutatud koostöös, mis ühendab mälestuse ja ajakirjandusliku lähenemise. Ühelt poolt on see lähipilk ema ja lapse suhtlusest, rutiinist, hirmust ja otsustest; teiselt poolt on see üleskirjutus võõrustava ühiskonna institutsioonidest – perekonnaseadustest, piirikorrast, usu ja kombe rollidest, sugulussuhete mõjust. Lugu jõuab lahenduseni teekonna kirjeldusena, kuid jätab alles küsimused, mis jäävad pärast tagasijõudmist: kuidas taastada igapäev, kuidas selgitada lapsele toimunut, kuidas käsitleda endisi sidemeid. Nii püsib raamat lugeja käes kui tunnistus ja tööriist: tekst näitab olukorra kuju, valikud ja nende hinna, ning laseb näha, kuidas sihikindlus ja ettevalmistus hoiavad fookust, kui otseteed ei ole.