Nõiutud valgus

William Heineseni romaan „Nõiutud valgus” viib lugeja 20. sajandi alguse Tórshavni – väikese Fääri saarte pealinna –, mille igapäevane elu, unistused ja vastuolud põimuvad lüüriliselt jutustatud ühiskonnaportreeks. Teose keskmes ei ole üksainus peategelane, vaid terve kogukond: köster, kaupmees, ajalehepoiss, õpetaja, leerilapsed ja luuletaja, kelle sisemised maailmad ja omavahelised suhted moodustavad kaleidoskoopilise pildi väikese ühiskonna muredest ja rõõmudest. Nõiduslik valgus, millele viitab pealkiri, ei ole ainult looduslik nähtus, vaid ka vaimne seisund – ideaalide, lootuste ja hingevalude kujundlik väljendus.

Heineseni stiil on rikkalik ja poeetiline, sageli muinasjutulisuse ja realismi piiril. Ta vaatleb väikest linna kõrvalt, kuid mitte üleolevalt: tema toonis on empaatiat ja mõistmist, isegi siis, kui kirjeldab väikekodanlikkust, ebausu mõju või võimuiha. Selles maailmas on usk, kunst ja poliitika omavahel segunenud ning inimestel tuleb pidevalt navigeerida lootuse ja pettumuse, valguse ja varju vahel. Mitmeplaaniline narratiiv võimaldab autoril põimida lugu nii ajastu kui inimhinge arengust. Tulemuseks on tekst, mis on ühtaegu intiimne ja üldistav, luues pildi kultuurist, mis seisab ristteel: traditsioonide ja modernsuse, isolatsiooni ja avardumise vahel.

William Heinesen (1900–1991) oli Fääri saarte kirjanik ja kunstnik, kes kirjutas taani keeles, ent kujutas oma teostes alati fääriliku maailma eripära. Tema loomingut iseloomustab sügav kultuuriline tunnetus ja keeleline rikkus, milles kohtuvad rahvapärimus, sotsiaalne realism ja filosoofiline kaemus. „Nõiutud valgus” kuulub tema tuntumate teoste hulka ja on sageli tõlgendatud kui allegooria inimolemise haprusest ning valguse otsimisest ka kõige tumedamates oludes. Heineseni looming on oluliselt mõjutanud Põhjamaade modernistlikku proosat, tuues ääremaise maailma kirjanduse keskmesse.