Kadunud moosekandid

William Heineseni romaan „Kadunud moosekandid“ kujutab väikese saarelinnu elu, kus igapäevased sündmused põimuvad müütiliste ja allegooriliste motiividega. Tegevus toimub piiratud ruumis, mille sees kujunevad suhted, kuulujutud ja ootused, mis määravad inimeste käitumist. Kesksel kohal on kunst, muusika ja loovuse suhe ühiskonnaga, mille argipäev ei paku sageli ruumi neile, kes jäävad väljapoole tavapärast elurütmi.

Romaani tegelased on eri taustaga inimesed, kelle kokkupuuted toovad esile nii sisemisi kui väliseid pingeid. Lugu ei liigu traditsioonilise süžee järgi, vaid koosneb fragmentidest, mille kaudu avaneb saareelu kui suletud süsteem. Heinesen kasutab mitmekihilist keelt ja viiteid, et näidata, kuidas loovus võib kaduda või jääda märkamatuks, kui selle vastu puudub kuulamine. „Kadunud moosekandid“ on jutustus inimestest, kes ei mahu kehtivatesse raamidesse, kuid kelle kohalolu mõjutab keskkonda ka siis, kui nad on juba lahkunud või vaikinud.