Torn

William Goldingi romaan „Torn“ („The Pyramid“) viib lugeja tagasi Inglise väikelinna 1920. aastatesse, kus kesksel kohal on nooruke Oliver. Lugu on jagatud kolme iseseisvasse, kuid temaatiliselt seotud episoodi, mis kõik peegeldavad noormehe püüdu mõista oma kohta ühiskonnas, perekonnas ja iseendas. Iga osa toob esile mõne olulise kogemuse Oliveri elus – tema vastuolulise armusuhte, seotuse kohaliku kultuurielu ja keerulise suhte isaga. Autor annab talle hääle, mis balansseerib mineviku idealiseerimise ja karmi enesekriitika vahel.

Linnaelu on romaani taustaks – suletud, hierarhiline ja kõikehõlmav. Golding toob esile väikekodanliku keskkonna ranguse ja inimeste kinnistumise sotsiaalsetesse kihtidesse, millest on raske, kui mitte võimatu, välja murda. Oliveri kogemused avavad mitmekesise pildi inimsuhetest: tema armastus kohaliku apteekri tütre vastu näib esmalt siiras, kuid paljastub kui valusa alatooniga kokkupõrge ühiskondlike ootustega. Eraldi tähelepanu väärib stseen kohaliku muusikaetendusega, kus lavatagune elu ja kohaliku eliidi salajased pinged põimuvad noormehe eneseleidmise teega. Golding kirjutab vaoshoitult, ent täpse pilguga, keskendudes sisemisele pingele ja olukordade sümboolsusele.

William Golding (1911–1993) oli inglise kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kelle loomingule on iseloomulik inimese süvapsühholoogiline käsitlus ning moraalsete dilemmade analüüs. Tema tuntuim teos on „Kärbeste jumal“, kuid „Torn“ näitab teistsugust, peenekoelisemat ja intiimsemat külge tema stiilist. See romaan ei tegele küll apokalüptiliste või mütoloogiliste mõõtmetega, nagu mitmed tema hilisemad tööd, kuid kujutab väikese maailma sees toimuvat isiklikku murdumist sama tähendusrikkalt ja meeldejäävalt.