Kärbeste jumal. Mereristsed

Vähesed teavad, et Golding käis oma “Kärbeste Jumala” käsikirjaga läbi kakskümmend üks kirjastust, enne kui see lõpuks 1954. a. avaldati ja kohe maailmakuulsaks sai. Kirjaniku enda tunnistusel sisaldab “Kärbeste Jumal” kõike seda, mille äratundmiseni ta Teises maailmasõjas jõudis. Kirjutatud pigem iseendale, on see romaan algselt mõeldud tollal suure populaarsuse võitnud “Korallsaare” paroodiana (1858), - loole kolmest inglise poisist, kes satuvad asustamata saarele, läbivad optimistlikult ning lahkhelideta kõik raskused ning lõpuks päästetakse. Sellele idealiseeritud loole vastandabki Golding oma allegoorilise, läbinägeliku “Kärbeste Jumala”. Kuna tegemist on Goldingi kõigi menukama ning ühtlasi ka kõige programmilisema raamatuga, mille motiive autor hilisemates romaanides edasi arendab, väärib tähelepanu tema enese hinnang oma tegelastele. Autor laseb saarele sattuda ainult alla kaheksateist aasta vanustel poistel, sest ei taha komplitseerida oma romaani sooliste ning murdeea probleemidega. Romaanis on neli peategelast. Kui kolm nendest jäävad enam-vähem muutumatuks, siis Ralph läbib vaevalise tee algsest süütusest iseenese sügavama mõistmiseni. Ja kui Simon ja Põssa tuuakse Kärbeste Jumalale ehk Peeltsebulile ohvriks nende süütuse pärast, siis raamatu lõpus toimub ajujaht Ralphile kui vastuseisjale. Ka „Mereristsete” tegevus toimub välisest maailmast eraldatud ühiskonnas - Inglismaalt Austraaliasse suunduvas laevas - mis võimaldab siingi autoril lähemalt vaadelda teda huvitavaid inimloomuse varjatumaid tahke.