Kui ma olin suremas

“Kui ma olin suremas” on William Faulkneri romaan, mis ilmus esmakordselt 1930. aastal ja eesti keeles Loomingu Raamatukogus 1971. aastal. Teos kuulub modernistliku proosa olulisemate näidete hulka, kasutades mitmehäälsust ja eri jutustajate vaheldumist. Romaani keskmes on Bundrenite perekonna teekond, et viia surnud ema Addie tema viimasesse puhkepaika. Lugu jutustatakse rohkem kui viiekümne monoloogi kaudu, kus iga pereliige ja ka kõrvaltegelased annavad oma vaatenurga. Selline ülesehitus loob killustatud, ent tiheda teksti, kus erinevad teadvusevoolud ja mõttelõiked moodustavad ühtse terviku.

Romaani stiil ühendab lihtsa ja müütilise jutustamislaadi modernistliku katkendlikkusega. Faulkner ei paku lugejale kergesti jälgitavat narratiivi, vaid loob pinge ja sügavuse läbi perspektiivide vaheldumise ja vaimse sisekõne. Teos käsitleb universaalseid teemasid – surma, kannatust ja perekondlikke sidemeid – ning asetab need Ameerika lõunaosariikide maastikule, kus loodusjõud ja inimeste sisemised vastuolud põimuvad. Surm ja lein on romaanis ühtaegu praktilised ja metafüüsilised kogemused, mis toovad esile nii inimliku hapruse kui ka püüde leida tähendust kaoses.

William Faulkner (1897–1962) oli ameerika kirjanik, Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks proosameistriks. Tema looming keskendub peamiselt USA lõunaosariikide elule, ajaloolisele pärandile ja inimpsüühika süvakihtidele. Faulkneri proosa on tuntud keeruka stiili, mitmehäälsuse ja ajakäsitluse eksperimenteerimise poolest. “Kui ma olin suremas” on üks tema tuntumaid teoseid, mida autor ise nimetas oma loomingulises arengus eriliseks saavutuseks. Romaan on jäänud oluliseks kirjandusklassikaks, mis pakub lugejale korraga väljakutset ja sügavat elamust.