Augustivalgus

William Faulkneri romaan „Augustivalgus“ viib lugeja tagasi autori kujuteldavasse Yoknapatawpha maakonda, mille kaudu ta käsitleb Ameerika Lõunaosariikide ajalugu, identiteeti ja moraalseid vastuolusid. Teos keerleb Joe Christmast’i traagilise eluloo ümber – mehe, kelle segane päritolu ja rassiline määramatus muudavad ta ühiskonna silmis pidevaks ohvriks ja ohuks. Christmasi sisemine rahutus ja võimetus leida kuuluvust viivad ta järjest süveneva konflikti nii enda kui ka teda ümbritseva maailmaga. Teda ümbritsevad tegelased, nagu armunud Lena Grove või süükoormat kandev pastor Hightower, toovad esile erinevad moraalsed ja kultuurilised vastasseisud.

Romaani kompositsioon on kihiline ja mitte-lineaarne, iseloomulik Faulkneri loomingule. Ajaridade vaheldumine, sisemonoloogid ja mitme tegelase vaatepunktist esitatud sündmused loovad keeruka, ent intensiivse jutustuse. Faulkner käsitleb identiteedi, rassisuhete, seksuaalsuse ja usu teemasid, viies lugeja läbi sisemiste ja ühiskondlike pingete, mis lõhuvad nii indiviide kui kogukondi. „Augustivalgus“ on tume ja vaimne teos, milles süütus ja vägivald eksisteerivad kõrvuti, peegeldades ühiskonna varjatud hirme ja eelarvamusi. Romaan ei paku lihtsaid vastuseid, vaid sunnib lugejat kaasa mõtlema moraalsete dilemmade ja ajaloolise pärandi teemal.

William Faulkner (1897–1962) oli Ameerika Ühendriikide üks mõjukamaid 20. sajandi kirjanikke, kelle loomingule on iseloomulik eksperimentaalne stiil, keerukas keelekasutus ja sügav psühholoogiline läbitunnetus. Talle omistati Nobeli kirjanduspreemia 1949. aastal, tunnustades tema panust kirjandusse kui inimese eksistentsi ja teadvuse peegeldajat. „Augustivalgus“ ilmus esmakordselt 1932. aastal ning kuulub tema küpsesse loominguperioodi, olles ühtaegu nii sotsiaalne kui ka eksistentsiaalne romaan. Faulkneri keel ja vorm nõuavad lugejalt tähelepanu, kuid tasuvad end ära sügavama mõistmise ja kaasamõtlemise kaudu.