Vihmavari

„Vihmavari“ on Will Selfi mastaapne romaan, mis põimib omavahel eri ajastuid ja elusid. Teose algus viib lugeja Esimese maailmasõja aegsele Inglismaale, kus naisõiguslane ja vabrikuline Audrey Death haigestub letargilisse entsefaliiti. See salakaval haigus jätab paljud ohvrid aastakümneteks teadvusetusse, muutes nad justkui elavateks laipadeks. Audrey jääb aastakümneteks psühhiaatriahaigla seintesse, kandes endas küsimust inimväärikusest ja elust ilma hääleta.

1970. aastatel satub Audrey juhtum uuendusmeelse psühhiaatri Zack Busneri huviorbiiti. Tema eksperimendid uute ravimitega äratavad lootuse, et lootusetuks peetud haiged võiksid taas teadvusele tulla. Samal ajal peegeldub Busneri enda elu – abielukriis ja moraalsed dilemmad – läbi tema töö ja suhete patsientidega. Aastakümneid hiljem, 2010. aastal, rändab pensionile jäänud arst mööda Londonit, meenutades tol suvel tehtut ning küsides, kas see, mida ta tegi, oli tõeline ime või lihtsalt hetkeline illusioon. Nii põimuvad romaanis isiklikud saatused ja meditsiinilugu, ajalooline taust ja filosoofiline mõtisklus.

Will Self (sündinud 1961) on briti kirjanik, kes on tuntud oma eksperimentaalse stiili ja ühiskonnakriitilise vaatega. „Vihmavari“ on tema loomingus üks tähelepanuväärsemaid teoseid, mis pälvis tunnustust ka Man Bookeri auhinna lõppvalikus. Romaani on nimetatud vana kooli modernismi vaimus kirjutatuks – teadvuse voolu, hüpleva ajas liikumise ja katkendliku narratiiviga. Selfi loomingus korduv tegelane Zack Busner toob siia järjepidevuse, samas kui romaan laiemalt peegeldab autori huvi inimese teadvuse, ühiskonna murrangute ja aja mõju vastu.