Muinasjutud

Wilhelm Hauffi „Muinasjutud“ on kogumik, kuhu on koondatud valik 19. sajandi alguse Saksamaa ühe andekaima muinasjutuvestja loomingust. Hauffi lood kannavad klassikalise rahvajutu vormi, ent neis on tunda ka autorile omast romantilist meelelaadi, sümbolistlikku kujundikeelt ja ühiskonnakriitikat. Tuntumate hulka kuuluvad näiteks „Väike Mukk“, „Kalif Toonekurg“, „Valge hobune“ ja „Opossumite loss“, mis pakuvad lugejale mitmekihilise elamuse – lapsed näevad neis põnevaid seiklusi, täiskasvanud aga allegooriaid võimu, auahnuse või õigluse teemadel.

Kogumikus esinevad muinasjutud on sageli raamjutustuse vormis, mis võimaldab erinevate lugude vahele põimida ka jutustaja kommentaare ja mitmetähenduslikke vihjeid. Lood toimuvad idamaises keskkonnas, keskaegses Euroopas või täiesti kujuteldavates paikades, kus kohtab nii lendavaid vaipasid kui salapäraseid karistusi, mis tabavad valelikke ja ahneid. Hauffi keel on kujundlik ja ladus, täis värvikaid kirjeldusi ja dialooge, mis loovad tugeva visuaalse atmosfääri. Ehkki jutud järgivad muinasjuttudele omaseid mustreid – hea ja kurja vastasseis, ootamatu pööre, moraalne õppetund –, on Hauffil õnnestunud muuta need isikupäraseks ning ajas kestvaks.

Wilhelm Hauff (1802–1827) oli saksa kirjanik, kelle elu jäi küll lühikeseks, kuid loominguline pärand osutus mõjukaks. Ta õppis Tübingeni ülikoolis teoloogiat ja filoloogiat ning asus varakult kirjutama nii luulet, novelle kui muinasjutte. Hauffi muinasjutud avaldati esmakordselt kolmes tsüklis – „Karavani muinasjutud“, „Saksa muinasjutud“ ja „Šveitsi muinasjutud“ –, milles ta ühendas saksa ja idamaade jututraditsioonid uueks tervikuks. Tema stiil ja temaatika mõjutasid hilisemat muinasjutužanri arengut, eriti tänu sügavale eetilisele mõõtmele ja kirjanduslikule meisterlikkusele, mis teeb tema jutud aktuaalseks ka tänapäeval.