Viimsete sõnade leksikon

Amüsantseid anekdoote jutustades liigub Werner Fuld kuulsate või alles surres kuulsuse omandanud inimeste jälgedel. Juba Montaigna oletas, et surma palge ees öeldakse tõde, kuna valetades jätaks inimene end ilma Jumala hingehoiust ja armust. Kuulsate inimeste viimsetele sõnadele omistatakse eriline, visionaarne tähendus ning klassikutelt oodatakse üllaid sõnu. Surmal aga on omad seadused. Viimased eluhetked võivad olla kurvad, absurdsed ja naljakad. Inimene ei saa oma elukäiku välja rehkendada, seega jääb lohutuseks teadmine, et ka lõpp saabub teisiti, kui võis arvata.