Surm Tallinnas

Werner Bergengrueni jutukogu Surm Tallinnas koondab lugusid, milles surm ja elu põimuvad omavahel kummaliselt loomulikus kooseksisteerimises. Tegemist on novellivalimikuga, mis viib lugeja 19. sajandi Tallinna tänavatele, kirikutesse ja haiglatesse, kus toimuvad eriskummalised, vahel isegi humoorikad sündmused. Iga lugu räägib mõnest surmaga seotud juhtumist – olgu see mumifitseerunud hertsog, arst, kes loob varjupaiga elusalt maetutele, või maanteehulkur, kes leiab end ootamatust olukorrast. Bergengruen oskab surmast kirjutada nii, et see ei tundu lõpp, vaid pigem elu iseäralik peegel, mis näitab inimese hirme, lootusi ja püüdlust väärikuse järele ka siis, kui kõik muu on kadumas.

Autor loob oma lugudes Tallinna, mis on ühtaegu ajalooline ja müütiline paik – linn, mille vanad müürid ja Toompea legendid hoiavad endas elu ja surma tasakaalu. Tema jutustamislaad on rahulik, kohati isegi muhe, ning must huumor aitab leevendada lugude tõsidust. Bergengruen ei paku mitte niivõrd hirmu, vaid arusaamist: surm on osa elust, mille üle võib ka naerda. Tema tegelased on värvikad ja inimlikud, nad eksivad, kardavad ja unistavad, kuid jäävad alati inimesteks. Kogumikus on ühendatud ajalooline täpsus ja allegooriline sügavus, mis muudab need jutud ajatuks vaatamata nende paiknemisele kindlas ajas ja ruumis.

Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias ja suri 1964. aastal Baden-Badenis Saksamaal. Ta oli baltisaksa kirjanik, kes kirjutas romaane, novelle ja luulet ning tõlkis vene klassikuid. Tema loomingus on keskne koht moraalsetel ja filosoofilistel küsimustel, mida ta käsitleb sügava empaatia ja inimliku mõõduga. Kristliku humanistina jäi ta kindlaks oma väärtustele ka poliitilise surve tingimustes ning tema teosed, sealhulgas Surm Tallinnas, on tänaseni tunnistuseks sellest, kuidas huumor ja mõtisklus võivad koos jutustada elu kõige raskematest, kuid ka kõige inimlikumatest külgedest.