Surm Tallinnas

Kuid pole see raskemeelsuse linn ega ole need raskemeelsuse jutud, mida kavatsen vesta. Igal surmal on oma naer. Ning pole see aupakkumatus, kui meiegi temaga nalja heidame: sest ta tahab meile omaseks saada ja ka meie ei pea talle võõraks jääma. Ja kuna meid veendakse usaldama isegi jumalust, kes on elu ja surma isand - miks ei peaks olema siis võimalik usalduslik suhtlemine surrnagagi, kartmata kahju tema kohutavusele ja valjusele? Aga on see siis tõesti nõnda - võid sa mult aru pärida - et ühel linnal on surmaga lähedasem vahekord kui teisel? Sest surm on ju oma loomult ühesugune Tallinnas ja Roomas, La Trappe'is ja Gentis. Võib-olla. Nii arvad sa, on vanale Tallinna linnale omane mingi hall ja põhjamaine süngus, ja ma olen lasknud end sellest eksiteele viia, nähes Tallinna ja surma vahel erilist seost ning vaadeldes ja vääristades igasugu sündmusi nüüd sellest seisukohast. Oh ei; säärane laad, kui sellisest üldse võib rääkida, võinuks mõju avaldada mõnele, kes maale võõras, mitte aga mulle, kes ma olen selle linna naabrina ilmale tulnud.