Nii taevas kui ka maa peal

Werner Bergengrueni teos „Nii taevas kui ka maa peal“ koosneb tekstidest, mis asetsevad argise ja metafüüsilise piirialal. Lühivormid, milles autor tegutseb, ei järgi alati jutustava proosa tavapäraseid reegleid, vaid võimaldavad luua olukordi ja kujundeid, mille kaudu avaneb maailm korraga kahes mõõtmes – nähtavas ja nähtamatus. Tõlgendamisruum jääb avatuks, sest tekstides puudub kindel sõnum või selge suunitlus. Pigem pakub autor stseene ja olukordi, milles inimene seisab silmitsi millegagi, mida ei saa ainult loogika ega kogemusega seletada. See „midagi“ võib avalduda väikestes kõrvalekalletes, ootamatustes, kokkusattumustes või vaikimistes, mis juhivad tähelepanu argipäeva alla peituvale kihile.

Tekstide taustaks on sageli mõni ajalooline, usuline või müütiline motiiv, kuid Bergengruen ei taotle nende üheselt äratuntavat kasutamist. Need elemendid toimivad kui tugipunktid, mille kaudu saab liikuda vaatluse ja mõtestamise suunas, ilma et tekstid muutuksid allegooriateks. Jutustajapositsioon on vaoshoitud, sageli eemalolev, mõnel juhul irooniaga nihestatud, kuid mitte distantseeritud. Huviorbiidis ei ole suured ideed, vaid väikesed nihked, mille kaudu tekib mõra tavapärasesse arusaama tegelikkusest. Tekstides puudub moraalne rõhuasetus, ent need ei ole ka väärtusneutraalsed – pigem osutavad võimalusele näha teisiti, ka seal, kus näib valitsevat kord või seletus.

„Nii taevas kui ka maa peal“ ei anna ühtset pilti, vaid liigendatud ja kohati vastuolulise vaate inimese olemasolule ruumis, kus materiaalne ja vaimne ei ole teineteisest lahutatavad. Lugeja ülesandeks jääb mitte ainult mõista, vaid viibida olukorras, kus tähendus ei ole eelnevalt määratud. Bergengrueni tekstid ei nõua uskumist ega eitamist, vaid kohalolu ja tähelepanu – kahe maailma üheaegset tajumist, isegi kui need ei ühine. Teos moodustab ruumi, kus küsimused on püsivad, vastused aga muutlikud.