Aga kirsipuu on olemas

Šveitsi kirjaniku Walter Matthias Diggelmanni jutustuskogumik „Aga kirsipuu on olemas“ koondab endas realistlikke, psühholoogiliselt süvitsi minevaid lugusid, milles põimuvad argipäev, ajalooline kogemus ja inimese sisemaailm. Autor käsitleb inimeseks olemise haprust ja katkematut püüdu leida tähendust keerulistes oludes. Paljud tekstid on seotud sõjajärgse Euroopa ja eriti Šveitsi neutraalsuse moraalse probleemistikuga, kuid Diggelmanni huvi keskmes on eeskätt üksikisiku eetilised valikud. Tema jutustused arenevad vaoshoitud toonis, vältides liigset dramaatikat, kuid kandes tugevat sisemist pinget.

Kogumiku lugudes ilmnevad sageli vastuolud välise rahulikkuse ja sisemise segaduse vahel. Tavalised inimesed – väikekodanlased, emigrandid, sõdurid, ametnikud – satuvad olukordadesse, kus neilt nõutakse otsust või seisukohavõttu, mille eetilist kaalu ei saa kergelt mööda vaadata. Diggelmann kujutab olukordi, kus vaikimine, mugandumine või tõe varjamine võib tunduda lihtsaim tee, kuid toob kaasa sisemise lõhe. Nii kerkib ka pealkirjaline motiiv – kirsipuu – kui elu ja lootuse sümbol, mis püsib ka siis, kui inimene oma veendumustes vankuma lööb. Autor ei anna lihtsaid vastuseid, vaid suunab lugejat moraalsete küsimuste üle järele mõtlema.

Walter Matthias Diggelmann (1927–1979) oli ajakirjanik, kirjanik ja ühiskonnakriitik, keda Šveitsis tuntakse kui üht esimest kirjanikku, kes astus avalikult välja riigi sõjajärgse ajalookäsitluse ja neutraalsuspoliitika varjukülgede vastu. Tema loomingus on tugevalt tunda isiklikku eetilist närvi, soovi mitte kohaneda mugavusega, vaid otsida tõde ka seal, kus see on ebamugav. Diggelmann oli mitmel korral oma seisukohtade tõttu avaliku kriitika all, kuid säilitas kogu elu sõltumatu vaate. „Aga kirsipuu on olemas“ peegeldab tema kirjanduslikku siirust ja usku, et kirjandusel on ühiskondlik kohustus mitte vaikida.