Jumal lõi pühapäeva

Igal suvel käib siin meie saarel üks mees. Inimesed peavad teda heaks jutumeheks. Võttis aega, enne kui me temaga ära harjusime. Suvel käib saarel palju rahvast. Siin on siis väga ilus ja vaikne. Rahulik paigake. Meri ei mässa ega mölla. Me ei puista oma südant igale juhuslikule ümberhulkujale. Oma mõtteid ja tundmusi tuleb võõraste eest kaitsta. Võõrad tulevad ja lähevad. Ja kui sa neile midagi usaldad, võib juhtuda, et nad võtavad selle minnes kaasa. See mees oli siin aga varsti nagu oma inimene, sest tema tuli ikka uuesti tagasi. Ta puges me mõtetesse nagu liivarull kaldaliiva. Ta õppis Koguni meie keelt rääkima, ja kuigi ajas naerma, kuidas ta oma suud sõnu ütlema sättis, siis näitas see ometi, et taloli tõsi taga. Iga kord, kui ta tuli, nägi ta välja nagu tõbine kala. Ta oli punapea ja see tegi asja veel hullemaks. Ta armastas viina võtta. Suurel maal kirjutas ta raamatuid ja muudki. Polnud mõtet neid raamatuid meile lugeda tuua, sest me ei olnud inglise keele peale meistrid ega oleks neist suurt aru saanud. Aga inimesed arvasid, et selle järgi, kuidas ta suusõnal oskab juttu vesta, peaks ta oma ametis tubli olema...