Õhusõda ja kirjandus

„Õhusõda ja kirjandus” on W. G. Sebaldi esseekogumik, mis uurib teemat, kuidas saksa kirjandus on käsitlenud Teise maailmasõja õhurünnakuid ja nende tagajärgi. Sebald keskendub küsimusele, miks saksa kirjanikud on nii vähe ja nii hilja kirjutanud omaenda tsiviilelanikkonna kannatustest liitlaste pommitamiste all. Autor arutleb, kuidas vaikimine ja kirjanduslik vaoshoitus on kujundanud mälu ning loonud tühimiku, mis on jätnud tervele põlvkonnale läbielamiste mõistmisel sügava jälje.

Raamatus on esseevormis analüüsid, kus Sebald vaatleb nii konkreetseid teoseid kui ka laiemat kultuurilist konteksti. Ta tõstatab küsimuse, kuidas traumaatilisi kogemusi saab ja tohib kirjeldada, ning kuidas vaikimine ise muutub osaks mälust. Lisaks õhurünnakute teemale puudutab kogumik ka kirjanduse rolli üldisemalt: kuidas kirjutamine võib olla vahend traumade töötlemiseks, aga samas ka nende varjamiseks. Sebald põimib oma uurimustesse isiklikke tähelepanekuid ja ajaloolisi fakte, luues pingelise ja mõtlemapaneva teksti.

W. G. Sebald (1944–2001) oli Saksamaal sündinud, kuid Inglismaal elanud kirjanik ja kirjandusteadlane. Tema looming on tuntud mäluteemade, ajalooliste varjude ja isikliku ning kollektiivse kogemuse põimumise poolest. Sebaldi teoseid peetakse sageli dokumentaalse ja ilukirjandusliku piiril kõndivaks, kus fakt ja fiktsioon sulanduvad. Tema loomingut on võrreldud selliste autoritega nagu Ryszard Kapuściński ja Jacques Derrida, ning teda on korduvalt mainitud kirjanikuna, kes oleks väärinud Nobeli kirjandusauhinda.