Mihhail Ivanovitš Glinka 1804-1857

Vsevolod Uspenski monograafia „Mihhail Ivanovitš Glinka 1804–1857“ on ülevaatlik ja faktitihe käsitlus vene klassikalise muusika ühe alusepanija elust ja loomingust. Autor jälgib Glinka kujunemisteed alates lapsepõlvest Smolenski kubermangus, kuni tema muusikalise hariduse ja esimestest katsetustest professionaalse heliloojana Peterburis. Glinka kokkupuuted Euroopa muusikakeskustega, eriti Saksamaa ja Itaaliaga, mängivad olulist rolli tema stiili kujunemises. Uspenski seob Glinka elu ning loomingut tihedalt ajastu kultuurilise ja ühiskondliku kontekstiga, kirjeldades, milline roll oli temal uue, rahvusliku suuna väljaarendamisel vene muusikas.

Teose keskmes on Glinka kaks kuulsamat ooperit: „Ivan Sussanin“ ja „Ruslan ja Ludmilla“. Uspenski lahkab nende teoste sünnilugu, muusikalist ülesehitust ja vastuvõttu publiku ning kriitikute seas. Erilist tähelepanu pööratakse Glinka oskusele ühendada rahvaviisid euroopaliku kompositsioonitehnikaga, kujundades niiviisi uue vene muusikastiili aluseid. Autor ei piirdu üksnes ooperiloominguga, vaid käsitleb ka Glinka kammermuusikat, sümfoonilist loomingut ning tema mõtteid muusika ja rahvuskultuuri seostest, mida peegeldavad ka tema päevikud ja kirjavahetus. Esile tõstetakse Glinka mõju hilisematele vene heliloojatele ning tema positsiooni kultuuriloolises järjepidevuses.

Vsevolod Uspenski oli muusikateadlane ja kriitik, kelle uurimisfookuses olid vene klassikalise muusika juured ning selle arengu mõjutajad. Tema käsitluslaad on selgelt didaktiline, ent põhjalik ja allikakriitiline. Glinkat kujutab ta eeskätt kui kultuurilise murrangu kandjat, kelle looming ei olnud mitte ainult esteetiline saavutus, vaid ka rahvusliku eneseteadvuse väljendus. Eesti Riiklik Kirjastus avaldas selle raamatu osana sarjast, mille eesmärk oli tutvustada eesti lugejale muusikaloo keskseid tegelasi, olles ühtlasi osa laiemast kultuuripoliitilisest suunast, mille kaudu püüti siduda eesti kultuuriruumi vene klassikalise kultuuripärandiga.